Vaade ⟩ Neljaks aastaks hääletu peal

Tänavuste riigikogu valimiste elektrooniline hääletamine ning eelhääletamine algab 27. veebruaril. Valimispäev on 5. märts. Foto: Kristjan Teedema

2006. aasta kevadel olin Jyväskyläs vahetusüliõpilane. Külm ja pikk talv oli maikuuks läbi saanud ja veidi nagu talvest hangunud olnud välistudengid said ka aina sagedamini kokku, sest eks hakkas meiegi koosveedetud aeg suve saabudes ju otsa saama.

Aga kuskil nende kevadiste ja lõbusate tudengijuttude vahel, kui Vappu oli peetud ja ilmad aina suvisemad, kerkis maikuus ühel pargis toimunud mõnusal koosolemisel küsimus, kus on Tšehhist pärit Jan.

Selgus, et Jan oli sõitnud Helsingisse, et anda saatkonnas valimistel oma hääl. Nimelt olid samal ajal tema koduriigis käimas parlamendivalimised. Tema teguviisi kohta avaldati sel hetkel nii imetlust kui imestust. Mäletan, et lasin ka ise peast läbi mõtte, kas mina nii käituksin. Meenutan, et esimesed Eesti valimised, kus kasutati ka e-hääletamist, olid kohalike omavalitsuste valimised oktoobris 2005, Riigikogu valimistel seda veel kasutusel polnud.

Üks ots rongiga Jyväskyläst Helsingisse oli ümberistumisega pisut vähem kui neli tundi, rongipilet maksis toona 20 euro ringis. Mälu võib petta, aga tudengi jaoks tundus selle edasi-tagasi käigu maksumus 17 aastat tagasi igal juhul röögatu summana.

Ei olnud meist keegi kursis toonase Tšehhi poliitilise olukorraga, aga mäletan, kuidas Jan tagasi tulles ütles, et olukord oli lihtsalt selline, et iga hääl on oluline. Olulisem kui see 40 eurot.

Olen selle loo peale aastate jooksul mitu korda mõelnud, eriti kui kuulen, et hääletama minemata jätmise põhjuseks toodud takistused pole tegelikult takistuse nime väärt.

Valimisi nimetatakse küll demokraatia pidupäevaks, aga meie õnn on olnud elada vabas riigis juba nii kaua, et vahel kipub ununema, kui suur privileeg see on, ja nii võib valima minemine jääda halva ilma või, kes teab, laiskusegi taha. Viimane aasta on paraku andnud rohkem kui küllaga põhjust mõelda sellele, kui suur asi see on, et meil on võimalus anda oma hääl vabas riigis ja enda poolt valitud kandidaadile.

Vahel armastan teha endale puhkehetki, kus mobiiltelefon on hääletu peal ja olen muust maailmast mõne hetke segamatult eemal. Aga mitte hääletada ja panna end piltlikult neljaks aastaks hääletu peale?

Et asi oleks aus, siis täpselt selle teksti kirjutamise eel andsin elektrooniliselt oma hääle. Aega võttis see umbes minuti.