INIMARENGU ARUANNE ⟩ Valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest

Inimarengu aruanne. Foto: Erik Peinar / riigikogu kantselei

Kaks aastat koostatud Eesti inimarengu aruande «Vaimne tervis ja heaolu» üks põhijäreldusi on, et Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka, kus inimeste igapäevaelu põhiküsimus pole enam ellujäämine, vaid parem elukvaliteet ühes sooviga olla vaimselt terve. 

Eesti inimarengu aruande peatoimetaja, Tallinna Ülikooli sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisaski sõnul on ühiskond tervikuna muutunud keerukamaks, igapäevaelu iseloomustavad pidevad kiired muutused, tehnoloogiaküllasus ning pealesurutud standarditega edukultus. «Kogu inimkond elab globaalsete muutuste ja kriiside pöörises. Küsimus on, kuidas selle keskel vaimset heaolu säilitada?»

Eesti teadlased on ühel meelel, et vaimne tervis ja ühiskonna valmisolek kriisideks sõltub inimeste sotsiaalsest ja emotsionaalsest turvatundest ja seotusest kogukonnaga. «Kui kuuluvus- ja turvatunne vähenevad ning suureneb usaldamatus riigi ja teiste inimeste suhtes, siis väheneb ka vaimne heaolu ja suureneb risk vaimse tervise probleemide tekkeks. Tunne, et minu arvamuste ja vajadustega ei arvestata, tekitab pettumust ja trotsi, soodustab alternatiivtõlgenduslike sotsiaalmeediagruppide teket, valeinfo tarbimist ja polariseerumist,» sõnas Sisask pressiteate vahendusel.

Merike Sisask ettekannet tegemas. Foto: Erik Peinar / riigikogu kantselei

Vaimse tervise panevad tema sõnul proovile ka pidevad muutused igapäevaelus ning edukultus ühiskonnas, eeldades head kohanemisvõimet ja säilenõtkust. «Vaimse tervise seisukohalt on tähtis saavutada nii tööl, hariduselus kui ka pereliikmete eest hoolitsemisel nõudmiste ja ressursside tasakaal. Selle tasakaalu ulatuslik rikkumine võib inimese vaimset heaolu ja hakkama saamist oluliselt vähendada.»

Sisaski sõnul on vaimset tervist vaadatud liialt haigusekeskselt ja keskendutud rohkem raviteenustele. «Samas on hästi teada fakt, et vaimse tervise spetsialiste ei ole piisavalt ja teenused ei ole kõigile kättesaadavad. Liialt vähe on panustatud ennetusse – haavatavuse maandamisse ja probleemide varajasse märkamisse. Peame õpetama inimestele vaimse heaolu tagamise oskusi, et probleemidest ei kujuneks haigused.»

Ta lisas, et suur osa vaimse tervise toetamise võimalustest asub väljaspool arstikabinette ja haiglaid. Vaimset tervist mõjutab läbi terve elu keskkond, kus elada ja tegutseda ning eluviisivalikud. «Võtmeküsimus on, kuidas tõsta teadlikkust tervislikest eluviisidest ja toetavate suhete olulisusest, ning kuidas panna keskkond – nii digitaalne kui ka füüsiline – meie vaimse tervise heaks tööle,» rääkis Sisask.

«Ühe näitena võib tuua digikeskkonna, mis vastupidiselt üldlevinud arusaamisele võib mõistliku kasutamise puhul hoopis vaimset tervist toetada, näiteks aidata luua ja hoida suhtevõrgustikke ja olla tõhus «ravi» üksildustunde vastu.»

Niisamuti tuleb Sisaski sõnul hakata teadlikumalt looma meid ümbritsevat füüsilist elukeskkonda, rajama linnadesse rohealasid ja kokkusaamise kohti, mis toetaksid inimeste vaimset tervist.

«Tuleb teadvustada, et elu jooksul kogutud «kapital» – näiteks eluviis, haridus, suhted, digipädevus – tuleb meiega kaasa läbi elu kuni kõrge eani välja ning kas toetab meie vaimset heaolu või siis mitte,» sõnas Sisask.

Inimarengu aruande ettepanekud

• Investeerida ennetusse läbi keskkondade kujundamise, mis aitavad heaolu luua ja vaimset tervist hoida – pere ja kodu, kool, töökoht, digikeskkond, füüsiline keskkond linnaruumis ja maal. Varakult sekkudes ja ennetades on võimalik ära hoida survet spetsialiseeritud vaimse tervise teenustele. Iga ennetusse investeeritud euro aitab kokku hoida kümneid eurosid ravi arvelt.
• Tugevdada inimeste isetoimimise võimet – eneseabi, enesehool, vaimse tervise esmaabi oskused, sotsiaal-emotsionaalsed oskused lastel, emotsionaalse regulatsiooni oskus (stressi korral), säilenõtkus. Edu peaks olema oma võimete realiseerimine, see teeb inimese õnnelikuks.
• Tugevdada koostoimimise võimet, tähendusrikast kaasatust kogukonda, haavatavuse varajast märkamist – sekkumised ja ühistegevused kogukonna tasandil, neid soodustav elukeskkond, huvitegevuste laiendamine, vanemlike oskuste arendamine, kiusamisvastased programmid.
• Ühiskonnas otsuste tegemisel peab alati küsima, kuidas keskkond inimeste vaimset tervist toetaks, selle asemel et seda kahjustaks. Sellega mitte arvestamise eest maksame ühiskonnana kõrget hinda.
• Vaimse tervise edendamine ja probleemide ennetamine peab olema valdkondade ülene, sest suur osa vaimse tervise mõjuteguritest asub väljaspool tervishoiuvaldkonda (haridus, sotsiaalkaitse, kultuur, turvalisus ja julgeolek), kus võib ühtlasi olla suurem potentsiaal innovatsiooniks.
• Rohkem tähelepanu on vaja pöörata inimelu kultuurilise ja vaimse poole tähendusrikkusele, et kogukond ja inimesed hoiaksid kokku – jagatud väärtustele ja traditsioonidele, looduse ja ühiskonna ökosüsteemide seotusele.

Eesti inimarengu aruanne 2023 «Vaimne tervis ja heaolu» on kümnes SA Eesti Koostöö Kogu väljaanne. 

Viie peatüki toimetajad on: Kenn Konstabel (Tervise Arengu Instituut), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kersti Pärna (Tartu Ülikool), Katrin Tiidenberg (Tallinna Ülikool), Helen Sooväli-Sepping (TalTech). Aruande koostamisse on panustanud kokku 70 teadlast ja eksperti erinevatest ülikoolidest ja teadusasutustest. Aruande valmimist toetas sotsiaalministeerium.