Aasta võõral maal: me ikka üritame saada selgeks eesti keele ja unustada vene keele!

«Inimesed elavad 40 aastat Eestis ja öeldakse, et korruptsiooni siin ei ole. Aga kuidas keegi sai näiteks koolidirektoriks, kui ei oska üldse eesti keelt?» ei mõista Marina. Foto: Tairo Lutter

Peagi möödub 365 päeva ehk terve aasta hetkest, mis muutis igaveseks kõigi ukrainlaste, nende seas ka nelja nüüd Eestis elava ukraina naise elu.

Kas keegi võib mõelda, et kell kuus hommikul lastakse ühe rahuliku riigi pihta rakette? «Kuidas see saab nii olla? Aasta on möödas ja keegi ei saa peatada sõda, mis algas ühe inimese hulludest ideedest,» räägib 19-aastane Anastasia, kes on varsti juba aasta töötanud Kostiveres FarmPetFoodis. Koos oma ema Inna (40) ja Vladaga (24) valmistavad nad seal koertele ja kassidele krõbinaid ja konserve, maiuseid ning lihapalle. Vahel pakivad ka tooteid ja kleebivad silte.

Poltava oblastist pärit Vlada jõudis Tallinna Niine põgenikekeskusesse 13. märtsil pärast viiepäevast teekonda. Kuulis Kostivere loomatoiduvabrikust, võttis nendega ühendust, sai tööd ja esialgse elukoha.