Kiirabitöötajad peavad pärast traumeerivat kutset ise vaimset abi otsima

Põhjus, miks töötajad soovivad, et abi tullakse ise pakkuma, võib psühholoog ja peaasi.ee koolitaja Elina Kivinuki sõnul peituda häbimärgistamises - on levinud arusaam, et inimene, kes abi vajab, on nõrk ja saamatu. Foto: Tairo Lutter

Madratsi sisse mädanenud vana naine, rongi poolt pooleks sõidetud noor pereisa ning läbi esiklaasi hüpanud kits, kes võttis kaasa roolis istunud mehe pea. Need on pildid, mis on kangastunud igaveseks Eesti kiirabitöötajate mälusse. Kuidas sellised kogemused neid mõjutavad ja kas tööandja võimaldab neile pärast traumaatilist kogemust teraapiat?

Järgnevates lugudes on nimed muudetud, sest kiirabitöötajad toonitasid, et nad ei tohiks meediaga suhelda.

«Kõige eredamalt on meeles üks kutse, mille sain aastaid tagasi. See oli rongiavarii, milles sai noor pereisa surma. Ta sõitis rongi ette. Alakeha oli kõrvalistuja istmel, ülakeha juhi uksest väljas. See oli pilt, mis on tänaseni meeles,» kirjeldab Andres.