Eesti iseseisvuse taastamise eel võõrvägede teemaga tegelenud riigitöötaja tõi kodusest varasalvest välja unikaalsed ja kõnekad dokumendid, mille omamise ja näitamise eest oleks ta sügaval Nõukogude ajal vabadusest ilma jäänud.

Algul pidi Robert Sinimägi, kes saab peagi 90, näitama oma kodus Elva vallas vanadel koltunud paberitel lihtsalt nimekirja objektidest ja maatükkidest, mis kuulusid vene aja lõpus Nõukogude sõjaväeosade kasutusse, aga ühtäkki toob ta tagatoast kööki lauale mitu pikka ja peenikest rulli pabereid.

Võrreldes 36 leheküljega, kus on lakooniliselt maakondade kaupa loetletud, mis kuskil okupatsiooniarmeele kuulus ja kui palju Eestimaa pinda miski enda alla võttis, sisaldavad rullid hoopis värvikamat ja kõnekamat infot. Infot, mis seoses Võrumaal asuva Nursipalu harjutusvälja laiendamisplaanidega pakub paeluvaid teadmisi ning võrdlust 32 aasta taguse olukorraga. Ja samuti võrreldes 1940. aastaga, kui Eestil oli veel oma sõjavägi.

Seda, mis paberirullidel kujutatud, on näinud vähesed. Sinimägi, kes Eesti iseseisvuse taastamise ajal tegeles riigikantselei riigi- ja piirikaitse osakonnas vene vägede teemaga, ei salga, et kasutas nende rullide enda kätte saamiseks trikke. Tema andmeil peaks samasugust materjali Eestis kuskil leiduma veel vaid kahes eksemplaris.

Need olid nii hinnalised ja äärmiselt valguskartlikud dokumendid, et kui algas 1991. aasta augustiputš, võttis ta need kähku kaasa ning viis teatri- ja muusikamuuseumi. Seal töötas tema täditütar. Ta peitis suured rullid muuseumi raamatupidamisdokumentide juurde. «Et need materjalid alles jääks, kui Toompea peaks ära võetama,» lausub Sinimägi, endine ohvitseride liidu juht.

Toompea jäi võtmata. Hoopis Eesti sai jälle vabaks. Ja paberirullid läksid Sinimäe kätte tagasi.

Kommentaarid (5)
Copy