Ajaliselt olid kõik kohtumised jaanuari keskel. Ärevus oli hästi suur ja valmistuti selleks, et Venemaa võib kohe-kohe rünnata – mis oli juba enam-vähem kindel. Sellest tulenevalt alustasime ettevalmistusi, et valitsuses kokku leppida esimene tugevduspakett.
Kui Eestis tekitas Ukraina abistamise pakett vastuolulisi mõtteid, siis kuidas liitlased suhtusid?
Liitlased võtsid tol ajal eestlasi veel natukene nii, et me pingutame veidi üle. Nad otseselt ei kartnud eskalatsiooniohtu, aga me mäletame ju, et kui küsisime haubitsate andmiseks luba nii Saksamaalt kui ka Soomelt, venis vastuse andmine peaaegu kahe kuu pikkuseks, kuni 25. veebruarini. Ehk nad ei tahtnud kuidagi uskuda, et Venemaa reaalselt ründab Ukrainat.
Pärast 24. veebruari tulid väga paljud liitlased, pistsid käe pihku ning ütlesid: «Me palume vabandust, et me ei uskunud teie antud signaale. Arvasime, et tahate lihtsalt oma tähtsust tõsta.»
Kas kõik need Leopardi tankide jms juhtumid, mis on Saksamaa relvaabiga seoses järgnenud, on osa mustrist ja déjà-vu võrreldes sellega, mis Eestit enne sõda tabas?
Saksamaa käitumise hindamisel sõja ajal on palju aspekte. Käisin eelmisel nädalal Raimond Kaljulaidiga Saksamaal Berliinis, kohtusime parlamendiliikmetega just nimelt eesmärgiga aru saada, miks Saksamaa on käitunud nii, nagu on käitunud. Avalikkuse ootus, nii liitlaste kui ka kogu rahvusvahelise areeni ootus on olnud, et otsused tuleksid kiiremini.
Aga selle on tinginud esiteks see, et ajalooline taust on selline nagu on. Nad kardavad võtta liidrirolli, just ajaloo tõttu. Teine on nende selgitus, et nad teevad otsuseid ainult koostöös liitlastega, mitte üksi. Kolmandaks, et nad peavad saama otsusele toetuse ka Saksa rahvalt. Ehk nad testivad kogu aeg ühe või teise otsuse puhul rahva võimalikku toetust.