PREEMIAD SÜDAMEGA TEHTUD TÖÖ EEST ⟩ Postimehe parimad lood ja loojad teie ees

Jaan Tõnissoni tänavuste meediaauhindade valdkondade laureaadid Postimees Grupi ja Duo Media Networksi ajakirjanike seas on selgunud. Valdkondlike preemiate nominentide preemia on 500 eurot ning laureaadi preemia 1000 eurot bruto.

Aasta ajakirjaniku tiitli nominendid on Dmitri Kotjuh, Jaanus Piirsalu, Ainar Ruussaar, Mikk Salu ja Ivan Skrjabin ning noore ajakirjaniku nominendid on Brita-Maria Alas, Aleksander-Mark Kappi ja Alexandra Saarniit.

Aasta noore ajakirjaniku nominendi preemia on 500 eurot ja laureaadi preemia 2000 eurot bruto. Jaan Tõnissoni ajakirjandusauhinna nominendi preemia on 2000 eurot ja laureaadi preemia 8000 eurot bruto.

Aasta noore ajakirjaniku ja Jaan Tõnissoni ajakirjanduspreemia laureaadid kuulutatakse välja 7. veebruaril Postimehe arvamusliidrite lõuna konverentsil.

Saab lootma jääda

Vasakult paremale: Brita-Maria Alas, Margus Paaliste ja Loora-Elisabet Lomp. Foto: Mihkel Maripuu

Südamik. Tuumik. Kaardivägi. Sõnu, millega kirjeldada Postimehe Eesti uudiste toimetuse liikmeid, ent ennekõike noori, kelle ees olla on mul suur au ja mõneti kohustus, on tegelikult palju. Aga mõte on alati siiski üks. Nende peale saab lootma jääda. Ka siis, kui pead tegema ebamenuka otsuse ja jätma nad ööseks valvesse, samal ajal kui teised saavad kaasteelise sünnipäeva tähistada, nii et kihisev voolab ja toostid kõlavad. Aga Margus Paaliste on kohusetundlik ja tema tegigi aasta tagasi küünlakuu 24. päeva varahommikul esimesena meie poolt avangu. Nii et Postimees sai ühena esimestest üle kogu maailma (!) üles uudise Venemaa täiemahulise sissetungi kohta Ukrainasse. Kodumaistest konkurentidest ma ei hakka isegi rääkima – nemad magasid siis veel õndsat und. Aga nii nagu sõjas, on ka uudistemaailmas nõnda, et pommsündmuse korral on vaja kähku uusi reserve juurde tuua, et edendada läbimurret. Ja meilt tulidki kohe Brita-Maria Alas ja Henry-Laur Allik (kes praegu õpib välismaal) Margusele appi. Ja mõne aja pärast ka Loora-Elisabet Lomp. Tõsi, kõnetraadiga on varahommikuti inimesi keeruline kätte saada. Aga meil läks lõpuks kõik õnneks hästi. Georgi Beltadze

Lugu, mis tõi sanktsioonid kaks kuud lähemale

Vasakult paremale: Ülle Harju, Aarne Seppel, Marek Strandberg, Anastasiya Tido ja Margus Hanno Murakas. Foto: Mihkel Maripuu

Eelmise aasta oktoobris ilmus lugu «Nobeli kirjanduspreemiat väärt kombinaator lõhnab Vene nafta järele», mis paljastas, kes ja kui palju tõi Ukraina sõja ajal Venemaalt Eestisse naftast tehtud kütuselaadseid tooteid, mille kütuseks muutmiseks piisas vaid nende kokkusegamisest. Selgus seegi, et Eestis on välja antud luba valmistada kurikuulsat «Eesti segu»: 49 protsenti Vene, 51 protsenti ELi naftat, mis annab kütusele ELi päritolumärgise.

Info saadi Venemaa tollideklaratsioonidest, andmestikust loo kätte saamiseks tuli kuude kaupa tollikoode dešifreerida. Ülle Harju, Aarne Seppeli, Margus-Hanno Muraka, Marek Strandbergi ja Anastasiya Tido töö näitas, kuidas läbi Eesti voolas miljoneid tonne kahtlaseid aineid. Loo üheks tulemuseks oli see, et Eesti valitsus tõi Vene naftale kehtestatud sanktsioonide kehtima hakkamise kahe kuu võrra varasemaks. Aivar Reinap

Poriste saabastega kass

Jaanus Piirsalult üritusel kahjuks kätt suruda ei saanud, sest ta ei saanud isiklikel põhjustel kohale tulla. Foto: Mihkel Maripuu

On kaks asja, mille kohta Postimehe inimesed teavad, et nende kaasseltsilisele Jaanus Piirsalule tööalaselt üleüldse ei meeldi. Tema kiitmine. Seda esiteks. Ja teiseks: et teda kutsutakse Kotikuks (ukraina ja vene keeles «kassike»). Selle hüüdnime sai ta mullu ühe Kiievi ööbimismaja naisperelt. Pärast seda, kui ta kohe pärast Venemaa avalikku sõjakuulutamist Ukrainale Donbassist pealinna poole liikuma hakkas, et seal kohtuda teiste meie ajakirjanike Margus Martini ja Dmitri Kotjuhiga.

«Kotik» tuli sellest, et Jaanus oli sõja alguses võõrustava pere silmis mõnus pehme ja karvane (habetunud). Selle muheduse ja tagaplaanile hoidmise varjus peitub aga Jaanuse teine pool. Rindejoone lähedal, kus iga põõsa taga varitseb surm, leiab ta mingi urka ja saadab sealt Eestisse värskelt valminud reportaaže, tuues nõnda sõjakoledused lugejate silme ette. Georgi Beltadze

Loorberitele juba ei jää

Priit Pullerits ütles, et tunnustus on tore, kuid kahju, et seda peab saama sellise teema eest. Foto: Mihkel Maripuu

Kui kunagi olid ajad, mil Priit Pullerits pea iga päev oma Tartu kodu ja Postimehe Tallinna toimetuse vahet nühkis, siis nüüd peab ta vähemalt kord aastas panema lipsu ette, et sõita pealinna mõnd aasta preemiat vastu võtma. Mullu Postimehe aasta ajakirjaniku oma, tänavu parima arvamusloo eest. «Ainult olemusloo ja arvamuse eest,» kohmab ta tagasihoidlikult, kui küsida, kas trofeekapis on esindatud juba kõik karikad.

Pullerits on musterajakirjanik just seetõttu, et suudab kogu oma kirglikkuse juures kirjutada lugusid juuksekarva lõhestava objektiivsusega, kuid arvamuskülgedel end tagasi ei hoia (kui te vaid teaks, millise põlemisega ta veel toimetuse koosolekutel sõna võtab!).

Seekordset arvamusloo preemiat vastu võttes ütles Pullerits, et tunnustus on tore, kuid kahju, et seda peab saama sellise teema eest (sõda Ukrainas ja Vene sportlaste osalemine rahvusvahelistel võistlustel). «Kirjutise eest, mida parema meelega ei kirjutaks,» tunnistas ta. «Aga nagu [Eesti] spordis öeldakse, siit saab ainult paremaks minna.» Jaan Väljaots

Analüütilise arvamuse kõrgpilotaaž

Jan Levchenko valdkond on kulturoloogia, kus tema teadmised ulatuvad sügavale. Foto: Mihkel Maripuu

Jan Levchenko on Eesti kodanik, kes tegi Venemaal professorikarjääri, ent kolis pärast sõja algust koos perega tagasi sünnimaale ja asus tööle Postimehe toimetusse. Tema valdkond on kulturoloogia, kus Jani teadmised ulatuvad sügavale.

Parimaks venekeelseks arvamuslooks nimetatud tekst «Lätis keelustatud Doždi meeskonna tegevuses paistis silma moskvalik kõrkus» on analüütilise arvamuse kõrgpilotaaž. Vene meediavälja ärevaks teinud sündmust käsitles autor läbi ootamatu prisma: kuidas Vene imperiaalne kolonialistlik eneseteadvus takistas liberaalseid ja Putini-vastaseid Vene ajakirjanikke Läti ühiskonnaga sõbrunemast. Tekst mitte lihtsalt ei edasta seisukohta, vaid avab Eesti lugejale varjatud tausta ja on väga originaalne. Sergei Metlev

Vihjest alguse saanud lugu

Anastasiya Tido alustas Postimehes möödunud aastal. Foto: Mihkel Maripuu

Anastasiya Tido alustas Postimehes möödunud aastal ja näitas end kohe võimeka ja tööka uuriva ajakirjanikuna, kes tõmbab enda külge põnevat infot nagu kõige kaunim lill mesilasi. Tema uuriv lugu pealkirjaga «Diplomaat-ohvitser Vene saatkonnast üritas hankida andmeid riigihangete ja asutuste kohta» sai pärjatud parima venekeelse loo tiitliga. Nagu sageli juhtub, lugu sai alguse vihjest. Eesti inimene kartis, et teda on üritatud värvata. Kasutades oma võrgustikku, valgustas autor väidetavalt mälestusmärkidega tegeleva diplomaadi peaaegu kontideni läbi. Tuli välja, et tegemist on hoopis sõjaväelasega, kes tegutses mõnda aega ka Krimmis. Sergei Metlev

Kõige pikaajalisem ja kõige suuremat inimressurssi kaasanud projekt

Heleri Kuris ja Margus Parts. Foto: Mihkel Maripuu

Parima veebitöö auhind läks seekord projektile, mis on väldanud peaaegu terve aasta – Ukrainas toimuvat sõda kajastavale blogile.

Tõenäoliselt on tegu kõige pikaajalisema ja ka kõige suuremat inimressurssi kaasanud projektiga Postimehe ajaloos. Venemaa täiemahulise invasiooni alguspäevil oli asja juures tegev sisuliselt terve Postimehe toimetus, lisaks välisuudiste toimetusele, mis blogiga siiani jätkab. Nende esindusnäona pärjati meediaauhinnaga toimetaja Margus Parts.

Kirjutavate ajakirjanike kõrval tegid suure töö ära ka graafikud ja disainerid, kes vormisid kiiresti blogi juurde interaktiivsed uuenevad rindekaardid. Auhinnaga tunnustati multimeedia disainer Heleri Kurist, kes oli sõjablogi algusest alates uute lahenduste väljatöötamise juures. Berit Nuka

Isiklik suhe Ukrainaga

Dima jaoks on sõda seal isiklik, sest tema juured on Ukrainas ning sugulasedki veel elavad seal. Foto: Mihkel Maripuu

Sai koos Järva Teataja fotograafi Dmitri Kotjuhi, meie jaoks Dimaga, mullu mõni nädal enne Venemaa täiemahulise sõja väljakuulutamist Ukrainasse mindud. Ja jäimegi sinna pikaks ajaks. Peab aru saama, et Dima jaoks ei olnud see lihtsalt äärmuslik töö «põllul». Ta oli hingeliselt ikka väga seotud. Mitte ainult ajakirjanduslike väljakutsete, vaid ka sealmail toimuva pärast. Lugu tegelikult lihtne. Dima jaoks on sõda seal isiklik, sest tema juured on Ukrainas ning sugulasedki veel elavad seal. Vaimsetest ja muudest raskustest hoolimata suutis ta külma pead säilitada, ka kõige hullemates olukordades, ja tuua Postimehe lugejateni pildid, mis mitte ainult ei kõnetanud, vaid ka panid mõtlema ja kaasa tundma ukrainlaste kannatustele ja vastupanule. Margus Martin

Püstolkriitiku tähelend

Eelmisel aastal tuli Postimehesse tööle Ralf, haaras videoarvustuste tungla ja kandis selle võidu säravale mäetipule. Foto: Mihkel Maripuu

Kultuuritoimetuse ajakirjaniku Ralf Sauteri välkarvustuste sari tunnistati Postimehe Jaan Tõnissoni meediaauhindade galal 2022. aasta parimaks videolooks. See on karm töö: Ralf käis filmi esilinastusel, tuli saalist välja ning tulistas otse kaamerasse ja mikrofoni esimese emotsiooni pealt arvustuse. Katsu seda nii teha, et vaataja saaks osa elamusest ning kõikidest filmi headest ja nõrkadest külgedest. Igale kriitikule pole see jõukohane.

Selline välkarvustuse formaat sündis Postimehe kultuuritoimetuses enam kui viis aastat tagasi. Eelmisel aastal tuli meile tööle Ralf, haaras videoarvustuste tungla ja kandis selle võidu säravale mäetipule. Hendrik Alla

Kullipilguga, aga siiski sõbralik ja toetav

Jürgen Tamme näeb tervikpilti, on täpne ja põhjalik. Illustratsioon: Postimees

Postimehe toimetaja Jürgen Tamme pälvis Jaan Tõnissoni meediaauhindade jagamisel aasta keeleparandaja tiitli. Jürgen ei võlu sujuvaks mitte ainult Postimehe välismaa lehekülgedel olevaid tekste, vaid sisuliselt mõtleb ka alati kaasa kõigi välisriikides öeldud ja otsustatud sõnumite ilusasse eesti keelde tõlkimise töös ning teeb seda kirega. Selleks ülesandeks ei ole vaja ainult head eesti keele oskust, vaid ka põhjalikku maailmas toimuva tajumist. Kõik ajakirjanduslikesse tekstidesse pandud tõed, lood, pildid, inimeste- ja kohanimetused käivad Jürgeni terase pilgu alt läbi, mis muudab nende ilmumise turvaliseks. Jürgen näeb tervikpilti, on täpne ja põhjalik. Samas, Jürgen ei ole mitte ainult geniaalne keeleparandaja, ta on ka inimesena üliäge, sõbralik ja toetav. Palju õnne, Jürgen! Oleme su üle uhked! Välisuudiste toimetus

Jaan Tõnissoni Postimehe Fondi meediaauhindade eesmärk on Jaan Tõnissoni kui Postimehe peatoimetaja ja Eesti ühe silmapaistvama riigimehe elutöö väärtustamine ning tänapäevaste mõtlejate ja arvamusliidrite ergutamine ning ajakirjandusvaldkonna töötajate tunnustamine.