Uuring: paljud toimetulekutoetuse saajatest on majanduslikes raskustes

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Foto: Mihkel Maripuu

Kaks kolmandikku toimetulekutoetuse saajatest on viimase aasta jooksul kogenud makseraskusi, neist 82 protsenti on kokku puutunud võlgnevusega rohkem kui kahel korral, selgus sotsiaalministeeriumi tellitud ja Poliitikauuringute Keskuse Praxis läbiviidud küsitlusest.

66 protsenti toimetulekutoetuse saajatest on viimase aasta jooksul olnud makseraskustes.

Ligikaudu kolmandiku võlgnevusega inimeste puhul on nende hinnangul võlgnevuse peapõhjuseks töökaotus. Ligikaudu viiendik probleemidesse sattunud inimesi ei ole pöördunud olukorra leevendamiseks mitte kellegi poole.

«Toimetulekutoetus on riigi abimeede inimestele, kes on hätta sattunud. Me küll kõik loodame, et toimetulekutoetuse saamine on lühiajaline, kuid vahel läheb ka teisiti,» ütles sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. «Seetõttu peab toimetulekutoetuse süsteem pakkuma lisaks minimaalsele sissetulekule ka erinevate teenuste näol tuge tööle saamisel ja vajadusel võlgadega toimetulekul,» lisas Riisalo.

«Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis annab minimaalse sissetuleku toimetulekutoetus, et katta eluks vajalikud kulutused. Samas võivad madalad sissetulekud viia leibkonna keerulisse olukorda, kus raha ei jätku enam igakuiste arvete tasumiseks ja võivad tekkida võlad,» ütles Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika programmijuht Kirsti Melesk. «Madalate sissetulekute korral võib võlgadest väljatulemine olla keeruline ja raske on leida võimalusi iseseisva toimetuleku saavutamiseks,» lisas Melesk.

Analüüsi põhjal selgus, et 66 protsendil toimetulekutoetuse saajatest on viimase aasta jooksul olnud makseraskusi kas üürimaksetes, kommunaalteenuse maksete, laenu-, liisingu- või järelmaksu tasumisel. Seejuures jäid ligikaudu pooled ehk 44 protsenti võlgnevusega inimestest maksete tasumisega hätta enne toimetulekutoetuse saamist.

60 protsendi võlgnevusega toimetulekutoetuse saajate hinnangul on võlad tekkinud nende eraelulise keerulise olukorra tõttu – nad on kas üksikvanemad, lähedase hooldajad, üksikud pensionärid või vähenenud töövõimega inimesed.

Ligikaudu kolmandiku võlgnevusega inimeste puhul on nende hinnangul põhjuseks töö kaotus. Võlgnevuste tekkepõhjustena toodi välja ka töökoormuse vähenemist, kulutuste planeerimise kehva oskust, suurt tarbimiskulu, ettenägematuid õnnetusjuhtumeid, ootamatuid elusündmusi, ootamatuid kulutusi ja hinnatõusu.

Võlgnevuse leevendamiseks on suur osa seda kogenutest otsinud abi. Kõige sagedamini on nad pöördunud pere ja sõprade poole, sellele valikule järgnevad omavalitsus ja Eesti Töötukassa, vähesed on seevastu pöördunud panga või muu asutuse poole.

Ehkki suur osa võlgnevust kogenud inimesi on abi otsinud, ei ole 18 protsenti neist pöördunud sellega seotud olukorra leevendamiseks mitte kellegi poole.

Analüüsis tõdetakse ka, et sotsiaaltöötajatel on kõige keerulisem aidata just pikaajalisi toetuse saajaid, sest nad tunnetavad nende passiivsust enda aitamisel. Samuti on sotsiaaltöötajatel erinev kogemus sellega, kui huvitatud on inimesed võlanõustamisteenusest.

Analüüsi järgi hindas 60 protsenti võlanõustamisteenuse kasutajatest selle abi võlgade vähendamisel või suuremate/uute võlgade tekke ennetamisel suureks. Eelkõige ilmnes, et teenus aitas inimestel vältida uute võlgade teket, õpetas pidama läbirääkimisi võlausaldajaga ning aitas teha kindlaks oma varalist olukorda ja võlakohustusi, lisaks saadi abi võetud võlgade vähendamisel.

Sotsiaaltöötajad mainisid, et ehkki võlanõustamine on pikk protsess, siis teenuse eelis on tugi võlgnevusega tegelema hakkamisel, sest paljud raskustes kliendid seda väldivad. Vältimise tõttu ei ole aga võlgnevusega tegelemine tõhus, näiteks peab kohtutäitur neilt kinni rohkem sissetulekuid, kui ta peaks, või pole inimene esitanud aegunud võlgade kohta avaldust ja maksab neid edasi ka pärast aegumist.

Uuringus analüüsiti veel põhjusi, miks abivajajad ei osale võlanõustamisel. Omavalitsuste sotsiaaltöötajad selgitasid intervjuudes, et väga oluline aspekt on inimese tahe tegelda oma võlgadega. Leidub neid, kes põhimõtteliselt ei võta abi vastu, kuna sel juhul peavad nad hakkama võlgadest vabanemise järel näiteks elatist maksma.

Toimetulekutoetust saanud leibkondade arv on aasta-aastalt vähenenud, jõudes 2016. aasta 15 300 leibkonnalt 2021. aasta 9806 leibkonnani. Kõigist Eesti leibkondadest sai 2021. aastal toimetulekutoetust seega 1,6 protsenti. Samas teame nüüdseks, et trend on 2022. aastal pöördunud energiakriisi ja Venemaa sõjategevuse tõttu Ukrainas ning toimetulekutoetuse taotlejate arv on ulatuslikult kasvanud.

Kõige suurem toimetulekutoetuse saajate rühm on töötutega leibkonnad. Aastail 2016–2019 oli registreeritud töötuga leibkondade osakaal kõigi toetust taotlenud leibkondade seas püsivalt 53–55 protsenti, kuid Covid-19 kriisi esimesel aastal, 2020. aastal kasvas näitaja 60 protsendile ja teisel aastal veel paari protsendipunkti võrra.

Toimetulekutoetust rahastatakse Eestis riigieelarvest ja selle haldamise eest vastutavad omavalitsused. Toimetulekutoetus on kättesaadav kõigile Eesti elanikele, toetus on ühekordne ja selle saamisel pole ajapiirangut. Toimetulekupiiri kehtestab riigikogu riigieelarves igaks eelarveaastaks.