ANALÜÜS ⟩ Kuidas iibepoliitika muutus kõige armastatumast asjast kõige vihatumaks

Lumememme meisterdavad lapsed tuletavad meelde, kuivõrd võib mõni teema poliitikas olla selline, mis sulab soojemate ilmade saabudes. Iseasi, mida soojemaks poliitikas pidada. Foto: Sander Ilvest

«Rahvuslik kokkulepe: rohkem lapsi, lapsesõbralik Eesti. Meie pingutustel on mõtet vaid siis, kui meil on lapsi, kellele pärandada oma töö viljad. Rahvuslik perepoliitika peab olema pikaajaliselt ette planeeritud. /.../ Eesti eesmärk peab olema positiivse iibe saavutamine. Kõiki vastuvõetavaid riiklikke otsuseid tuleb hinnata nende mõju järgi demograafilisele olukorrale.»

Reformierakonna 2003. aasta valimisplatvormi kõige esimene ehk tähtsaim punkt kõlas just nii. Siim Kallas (RE) oli toona peaminister ja erakonna juht. «Muidugi mäletan neid lauseid,» sõnab Kallas ja lisab leebelt: «Täna kõlaksid need mõtted vastuolulisemalt.» See on veel isegi pehmelt öeldud, tõenäoliselt ristitaks Kallas Eesti Talibani juhtfiguuriks, kes tahab naised kööki pliidi külge aheldada.

Lugedes ülaltoodud lõigukest ette mõnele endisele ja praegusele poliitikule ning küsides, kes võiks olla autor, tuleb pakkumisi seinast seina. Aimar Altosaar: see võis olla Rahvaliidu programm. Margus Tsahkna (Eesti 200): pakun Isamaaliit, 2007. Kõige lähemale tõele jõuab Eiki Nestor (SDE). «Ma ei tea, kes niimoodi kirjutas. Kõik parteid kõnelesid niimoodi. See võib ka meie tekst olla,» sõnab Nestor.