Suri Kaitseliidu endine ülem Kalle Istvan Eller

Kalle Istvan Eller (1940-2023). Foto: Kaitseliit

Täna, 10. jaanuaril lahkus meie hulgast sõjajärgne esimene Kaitseliidu ülem ja Kaitseliidu auliige Kalle Istvan Eller. 

«Kalle Istvan Eller ehk lihtsalt Eller või Kalle, nagu me enamasti teda kutsusime, oli eeskujuks paljudele neile, kes 1990-ndate alguses riigikaitsesse tulid. Minule isiklikult on ta olnud läbi aegade inspiratsiooniks selles, et sõjapidamine on kunst, kus tuleb rakendada parimal moel teadmisi ja kogemusi, mis elu on mulle erinevates valdkondades pakkunud. Teda ja tema õpetust võiks võrrelda Jaapani samuraikultuurist tuntud looga, kuidas teemeister (see, kes valmistab teed) võitis kahevõitluses kogenud rändur-samuraid, sest tema teevalmistamise rituaalil põhinev kaitse oli lihtsalt niivõrd täiuslik, et vastane ei suutnud leida selles ainsatki viga,» ütles Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. 

«Elleri õpetused meile, kes me Kaitseliidu algusaegadel idealistlikult, kuid samas võhiklikult Eesti riigikaitset püüdsime luua, olid toona oma ajast sedavõrd ees, et tihti me taipame alles täna, et me oleme vaistlikult või siis läbi vere ja pisarate jõudnud samadele järeldustele mida tema jutustas meile 1990. aastal. Tihti on mind vallanud omamoodi äratundmisrõõm, et lahendused, mida riigikaitses leiame, on olnud Elleri poolt välja pakutud juba kolmkümmend aastat tagasi,» märkis Ühtegi.

Kalle Eller oli esimene sõjajärgne Kaitseliidu ülem. Ühtegi sõnul on see fakt, mida ei saa eirata ka need, kes Elleri panust Eesti riigikaitsesse on püüdnud kahtluse alla seada või vähendada. «Ajad olid keerulised ning võidelda Kaitseliidu vajaduse ja eksistentsi eest polnud toona sugugi lihtne – Eestis kehtis veel nõukogude okupatsioon ja kuigi vabadusvõitlus oli alanud, käis ka Eestis tihe siseheitlus erinevate poliitiliste jõudude vahel. Kõige selle keskel oli otsus Kaitseliidu poliitikavälisusest julge ja teataval määral isegi enesetapuga sarnanev käitumine. Ometigi tagas just apoliitilisus selle, et Kaitseliit jäi kestma ning on tänaseks tõusnud Eesti keskseks vabatahtlikuks jõuks riigikaitses,» rõhutas Ühtegi.

«Ta usaldas ning julgustas meid, noori kogemusteta entusiaste, aktiivselt osalema riigi sõjalise kaitse loomises. Kuigi tema roll Kaitseliidu ülemana ei kestnud aastatki, jäi tema õpetus ja nõuanded meid saatma läbi kogu aja. Kaitseliit oli tal südames ka siis, kui ta justkui selle valdkonnaga enam ei tegelenud. Tundsin seda ise, kui temaga järgmistel aastatel korduvalt vestlesin. Tema mõtted olid lõpuni selged ning targad, ta oli lõpuni ihust ja hingest kaitseliitlane,» märkis Ühtegi.

Ühtegi sõnul tunneb ta uhkust, et sai olla üks neist, kes Ellerit tundis. «Mul on hea meel, et Kalle panust on hakatud tõesemalt hindama, kuid mul on kahju, et tema elu ajal ei jõudnud me tema täieliku rehabiliteerimiseni ja tunnustamiseni. Sest ta oleks seda väärinud, uskuge mind. Seega ei jää meil, kes me loeme ennast tema õpilasteks, muud üle, kui jätkata tema alustatut ning hoida tema mälestust alles tegudes, mida sooritame.»

Kalle Elleri elukäik

Kalle Eller sündis 1940. aastal. Ta õppis aastatel 1964 – 1970 Tartu Ülikoolis inglise ja eesti filoloogiat, aastail 1970 – 1973 töötas õpetajana eri koolides, sealhulhas Ahja, Kodasoo ja Sihva koolis. 1973 – 1988 töötas ta Karula metskonna metsnikuna ning 1986 – 1988 ka EELK Usuteaduste Instituudi eesti keele lektorina.

1980-te lõpus alustas Eller oma lähemate aatekaaslastega Kaitseliidu taastamisega, esialgu muinsus(kaitse)klubi Tarapita kaudu, kus ta poistele sõjalist algõpetust tegi. 17. veebruaril 1990. aastal päädis see Kaitseliidu taastamisega Järvakandis. Seal valiti ta ka Kaitseliidu ülemaks, mis ametis ta oli 10. novembrini 1990. aastal. Aastatel 1992 – 1994 oli Kalle Eller Riigikogu riigikaitsekomisjoni nõunik.

Kalle Eller oli tunnustatud kultuuritegelane, kes tegutses aktiivselt Eesti Muinsuskaitse Seltsis, Võro seltsis, Võru instituudis ja Maavalla Kojas.

Kalle Istvan Ellerit on tunnustatud Kaitseliidu kõrgeima autasu - Kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärgiga, ta oli valitud Kaitseliidu auliikmeks.

1990. aasta juulis andis Eesti vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Heinrich Mark talle koloneli auastme.

Kaitseliit avaldab lahkunu lähedastele kaastunnet ning mälestab teenekat ohvitseri langetades riigilipud poolde vardasse ja avades mälestusteraamatu.