Sibul: saadikute abid tõstaks riigikogu otsuste taset

Heiki Sibul. Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigikogu Kantselei direktori ametist lahkuv Heiki Sibul on veendunud, et riigikogulased vajavad abisid, sest see parandaks riigikogu otsuste tegemise kvaliteeti. Ka ei välista ta võimalust, et varsti vajab parlament senisest veelgi rohkem ruumi.

Kes on kantselei direktor ametnike jaoks, ei vaja selgitamist. Aga milline on direktori ja saadikute suhe?
See on sellepärast teistsugune ametikoht, et sul on justkui 101 ülemust. Formaalselt on riigikogu juhatus see, kes valvab ja ülesanded püstitab ning vajadusel ka kontrollib.

Kas need 101 suhtuvad Teisse kui oma alluvasse, ülemusse või võrdväärsesse partnerisse?
Seda peaks nende käest küsima, kes siit läbi erinevate koosseisude on saadikuna olnud, aga ma arvan, et on kõike kolme suhtumist. Ma ei oska öelda, mida on rohkem olnud.

Kas on olnud juhuseid, kus teil on tulnud kaitsta ametnikku saadikute alusetute süüdistuste eest?
No muidugi on. Seda õnneks ei tule tihti ette. Näiteks oli selline juhus, kus ühte komisjoni ametnikku süüdistati selles, et ta kõik valitsuse eelnõud n-ö ümber teeb ja nõrgad kohad üles leiab. Mina ütlesin, et siis tuleb talle orden anda. Tegu oli toona valitsuserakonna saadikuga.

Kas riigikogus on märgata lobistide tööd?
Meie oleme selles mõttes väga lapsekingades. See pilt, mis meedia vahendusel on, et eelnõu tehti kellegi jaoks või et suisa on võimalik mingi eelnõu osta, see on meedia poolt võimendatud pilt. Aga kui natukene Lääne-Euroopa paralamentidega rääkida või USA parlamendiga võrrelda, siis nendes asjades oleme alles arengujärgus. Nii nagu Siim Kallas tegi Euroopa Parlamendis, kus on kindlad lobistide nimekirjad, need varem või hiljem tulevad Eestisse.

Kas Eestis ei ole veel lobiste või nad ei ole riigikogu võimalustest veel teadlikud?
Loomulikult neid on, sest ega me nüüd nii kehvad ka ei ole. Aga see on pigem juhuslik ja neid ei ole nii palju, et mingilgi määral võiksid tööd häirida.

Kas see on linnalegend, et saadikud käivad komisjoni koosoleku ajal ukse tagant küsimas, mida ma pean tegema?
Kindlasti on ka selliseid saadikuid. Aga nii palju, kui mina tean, ennekõike konsulteeritakse oma fraktsioonikaaslastega või nendega, kellega selles küsimuses on nõu peetud.

Kas riigikogu peaks olema väiksem, kas see parandaks parlamendi töö kvaliteeti?
See 101 teatavasti on Rein Taagepera kuupjuure valem ja kui üks politoloog on leidnud, et see võiks nii olla, siis ma arvan, et see on piisavalt sobilik. See ei ole lihtsalt mitte üks matemaatiline valem, seal on ka muud asjad taga. Näiteks kui palju peaks olema rahvaesindajaid, et nad jõuaksid oma riigi ära esindada, et oleks piisavalt kontakte, et erinevate elutahkudega kursis olla. See (saadikute arvu vähendamine – toim) on minu jaoks pigem asendustegevus. On kindlasti palju rohkem ja sisulisemaid asju, mida soovi korral saab arutada.

Kui tõsine on plaan et hakatakse riigikogu liikmetele abisid palkama?
Ametlikes struktuurides seda ettepanekut veel laua peal ei ole, aga see vajadus minu sügava veendumuse järgi on olemas. Me oleme ainuke Euroopa Liidu riikide parlament, kus ei ole abisid. Ma ei võrdle siin USAga, kus on kongressiliikmel on keskmiselt 35 abilist. Aga võrrelgem ennast Läti või Leeduga, kes on saatusekaaslased. Leedus on kolm abilist igal saadikul. See teeb riigikogu liikme töö kvaliteetsemaks.

Loomulikult on seal ka teine aspekt ehk milline kulu riigile tuleb. See on välja rehkendatud, aga täna ma neid numbreid ei julge öelda, sest kui me riigikogu liikme staatuse seadust tegime ja abi sinna sisse kirjutasime, siis need on selle aja järgi välja rehkendatud. Aga nüüd on teised ajad ja teised hinnad.

Kas see võiks selle riigikogu ajal juhtuda?
Seda peaks riigikogu käest küsima, aga kogemus ütleb seda, et kui see ei juhtu selle riigikogu ajal, siis niipea ei juhtu see üldse. Aga vaieldamatult riigikogu otsused oleks siis kvaliteetsemad, sest miks me peaksime väga heal palgal riigikogu liikmeid pidama, kes selle eest teevad asjaajamistööd. Selle asemel võiksid nad palju keerulisemaid asju teha, milleks riigikogu liikmed kutsutud ja seatud on.

Kas saadiku abi oleks sel juhul ennekõike sekretär?
Mitte ainult. Kuidas me teda nimetame, on kokkuleppe küsimus, aga ennekõike oleks ta ülesanne info hankimine, kohtumiste kokkuleppimine, kirjadele vastamine, nendest olulisemate teadvustamine. Teine kord ka mingitel kohtumistel käimine, sest sageli on nii, et riigikogu liige on samal ajal kutsutud kolme erinevasse kohta ja samal ajal käib ka istung ning ükspuha, millise valiku saadik teeb, kuskil ollakse solvunud või ei olda rahul temaga.

Kuidas tõrjuda inimeste hirmu, et see on järjekordne poliitbroileritele palgamaksmise variant?
Üks viimaseid EL riike, kes selle süsteemi sisse viis, oli Soome 1997. aastal. Aga neil kahjuks juhtus nii, et osad abilised olid need, kes olid valimistel ukse taha jäänud. Sellised näited loomulikult süvendavad seda hirmu, aga seda saab vältida ikka ainult läbi selle, kuidas ja keda palgatakse. Ühest küljest peaks olema teatud ja väga selged reeglid ja raamid, samas peab saadikul olema vabadus otsida sellist inimest, kellega koostöö sujub.

Kui suuri kulutusi tuli seoses abide palkamisega riigikogul eelmine kord teha?
Me valmistasime ette ruume. Kuna riigikogu oli kasinuse musternäidis võrreldes teiste Euroopa parlamentidega, siis sel hetkel, kui saime igale riigikogu liikmele oma kabineti valmis, oli meil plaan, et teisele poole lauda läheb istuma abiline. Kuna neid abilisi ei tulnud, siis lihtsalt riigikogu liige istub omas kabinetis üksi. Me ei teinud mingeid suuri kulutusi.

Aga lisahooned tuli ju kasutusele võtta, osa ametnikke ümber kolida, et riigikogu liikmed kabineti saaksid?
Seda küll. Aga ma arvan, et enamik on nõus sellega, et see ei ole liigne luksus, kui riigikogu liikmel oleks on oma töökoht.

Mitu maja on praegu riigikogu käsutuses?
Riigikogu käes on Toompea loss ja siis veel kolm maja väljaspool lossi. Need majad on tulnud sel sajandil.

Kas seda liiga palju ei ole?
See on alati suhteline, sest näiteks Rootsi Riksdagis ostetakse pea iga 10 aasta tagant maju juurde ja tehakse maa-alused ühendused nendeni, et selles mõttes ma isegi ei julgeks öelda seda, et meil on normaalsed töötingimused. Ma tean, et umbes viie või kümne aasta pärast leitakse, et on ikkagi piisavalt kitsas ja ruumi võiks veel olla.

Kellel võiks viie aasta pärast rohkem ruumi vaja minna?
Väga erinevatel riigikogu institutsioonidel, kes soovivad paremini oma tööd teha. Võin ühe konkreetse näite tuua. Meil on julgeolekuasutuste järelevalve komisjon, rahvasuus tuntud kui kapo komisjon ja neil on kaks abilist. Mõni endine selle komisjoni esimees on öelnud, et seda on ilmselgelt vähe ning ametnikke peaks rohkem olema, et siis nad saaks paremini nende julgeolekuasutuste üle valvata. Nii kui sinna peaks kas või üks juurde palgatama, siis juba olemasolevates ruumides on neil väga keeruline oma tööd korraldada.

Kas praegu on kõik need majad rahvast täis?
Täna on Toompea 1 majas paar vaba ruumi, kuna sinna oli planeeritud komisjoni esimeeste abid, keda ei tulnud.

Valimiskomisjoni esimehena oli kindlasti üheks suureks saavutuseks e-valimiste sisseviimine, aga see on inimestel meelest läinud. Pigem mäletatakse neid kahte apsakat, mis olid valimistulemuste edastamisega. Kui tagantjärele hinnata, siis mis toona valesti läks?

Need info edastamise kaks apsakat juhtusid 2009 ja 2011, aga vahepeal olid kohaliku omavalitsuste valimised, kus kõik läks hästi. Mõlemal korral toimis ka e-hääletuse süsteem laitmatult. Aga info edastamisega on nii, et esiteks on valimiskomisjon ise võtnud endale selle ülesande. Seda ei ole kusagil seaduses kirjas, et me informeerime ühiskonda kohe tulemustest, kui jaoskonnas hääled ära loetakse. 2011. aasta valimiste juures me analüüsisime põhjalikult,  mis läks valesti, sest kõik tagavaraplaanid ja testid olid ju tehtud. Aga kui üks programmeerija jätab ühe linnukese tegemata, siis selle eest ei ole keegi kaitstud.

Minu üldistus on see - osa Eesti IT-firmade mentaliteet on, et kui asi käivitub, siis arvatakse, et on aega sättida ja seada veel küll. Aga on teatud kohad, kus ei ole aega timmida, kui süsteem peab juba töötama.

Ma tean, et riigikogu püüab usinalt avalikkusega suhelda, aga tahes tahtmata on riigikogul negatiivne maine. Kui palju saab kantselei seda mainet tõsta ja kui palju on see saadikute endi kätes?

See on mõlema kätes. Ma klaariks selle ära, et riigikogu maine on tegelikult päris hea. Kui me vaatame, siis pärast valimisi on see natukene kõrgem, enne valimis või kui on mingid suuremad saadikutega seotud skandaalid, siis on madalam. See mantra, et riigikogul on madal maine, ei ole õigustatud. Loomulikult võiks parem olla. Aga me teame, et riigikogu üks liige võib vähemalt hetkeliselt mainele väga palju kahju teha ja selle vastu ei saa kunagi keegi.

Vist ei ole Eesti taasiseseisvumise ajal olnud ühtegi riigikogu, mis oleks seotud nii suure hulga skandaalidega.
Nii ta on, aga siin saab näha ka positiivset poolt. Et sellised asjad päevavalgele tulevad, see on ju ka positiivne. See oleks palju hullem, kui räägitakse, et vist seal midagi on, aga kõik jääb samamoodi edasi.

Kuidas nüüd koridori peal käies tundub, kas pärast e-kirjade skandaali on hakatud senisest usinamalt kabineti uksi lukustama ja sülearvuteid valvama?
Ma ei ole seda näinud, aga see on igaühe sisetunne, kui ta nii tunneb.

Kas lossi õhkkonnas on midagi muutunud pärast seda skandaali?
Eks iga selline juhtum jätab märgi ja teinekord me ei tajugi, kus see meil alateadvuses võib olla.

Läbi aastate on olnud erinevaid riigikogu esimehi. Kes oma alluvate ohjamisega kõige paremini on hakkama saanud?
Seda peaks nende kolleegide käest küsima, aga minul on nende kõigi kolmega olnud väga töine suhe. Nad on kõik olnud erinevad, aga oma tööga hästi hakkama saanud.

Kes neist siiski 101 ohjamisega kõige paremini hakkama sai?
Seda ma ei kommenteeri.

See on avalik saladus, et siia kabinetti on poliitikud ammu tahtnud uut inimest? Kas Teil on kapid täis mingeid materjale, millega oma tagalat kindlustada?
Tegelikult, kui ühes noores ja väga arenevas riigis üle 16 aasta sellist tööd teha, siis eks see natukene ebatavaline ole nagunii.

Ma tean kahte erakonda, kes on soovinud, et teie asemel oleks keegi teine.
Ma ei välista seda, sest selles ametis tuleb palju 'ei' öelda ja igasuguste ei-vastuste andmiste mõõt saab varem või hiljem täis.

Kui tõsised need senised lahtikangutamised on olnud? Kas on olnud hetki, kus tundub, et nüüd tulebki uue koha järele vaadata?
Üldjuhul on olnud nii, et kui sa tunned et sa ei ole midagi valesti teinud ja ajad õiget asja, siis selliseid asju poliitilistes maastikul tuleb ikka ette.

Kas olla sellises majas 20 aastat tööl on Eesti tööturul trump või tuleb pigem kahjuks?
Ma tahaks loota, et see on positiivne, sest sellist kogemust annab mujalt otsida.

Aga miks te enam ei kandideeri?
Ühel hetkel tuleb mõtlemiskoht, et kui üle 20 aasta on selles majas oldud ja 16 aastat direktori ametit peetud, siis tuleb valik teha, kas see on töö, mida veel edasi teha. Ma leidsin, et peaks tegema mingi muutuse. Mis see on, see ei ole veel selge. Mul on 14. juulini aega kaaluda.