Kuhu kaovad puuetega inimesed? «Tunnen, et sotsiaalkindlustusamet mõnitab mind»

Puude tuvastamisega seonduvad probleemid on EPIKoja poole pöördumiste pinnalt olnud probleemiks juba paar aastat ning seda nii laste kui ka tööealiste sihtgrupiga seonduvalt. (Ratastoolis elanik ei pääse vannituppa. Foto on illustreeriv.) Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Eesti puuetega inimeste koda möönab, et puuetega inimeste statistiline arv küll väheneb, samas jõuab nendeni palju inimesi, kes peavad võitlema selle eest, et endale rahuldav puude raskusaste saada. Sotsiaalkindlustusamet sõnab vastu, et kõik protsessid on alati inimesepõhised. 

Tallinnas elavale 40ndates eluaastates Kristole (nimi muudetud – toim) määrati viis aastat tagasi keskmine puue. «Jäin aastaid tagasi auto alla ja sain selle tõttu ulatusliku trauma,» rääkis ta. «Tol hetkel hinnati, et nii tugevast traumast paraneda ei ole võimalik ja määratigi puue viieks aastaks.»

Kristo sõnul põhjendati viieks aastaks määramist järgmiselt: «Kuna vaevuseid ja piiranguid põhjustavad funktsioonihäired ei ole oluliselt ravile allunud, on põhjendatud puude periood viis aastat.» Selle aasta novembrikuus, kui ta puuet pikendada soovis, teatati aga mehele üllatuseks, et tema vaevused ei ole määratletavad kui puue. Pigem kui ealine eripära. Puuet ei ole.