Suri akadeemik Ülo Lille

Akadeemik Ülo Lille (16.09.1931− 02.01.2023). Foto: Eesti Teaduste Akadeemia

Esmaspäeval suri 91-aastasena Eesti Teaduste Akadeemia liige, Eesti bioorgaanilise keemia üks rajajaid Ülo Lille.

Avaldame Eesti Teaduste Akadeemia järelehüüde

Eile lahkus meie seast akadeemik Ülo Lille, üks bioorgaanilise keemia rajajaid Eestis ja selle valdkonna arendaja paljude aastakümnete jooksul.

Ülo Lille sündis 16. septembril 1931 Pärnumaal Lelle vallas talupidajate kolmelapselises peres. Koolitee algas Lelle algkoolis. Aastatel 1946−1950 jätkusid õpinguid Rapla keskkoolis. 1955. aastal lõpetas ta Tallinna tehnikaülikooli insener-keemik-tehnoloogi diplomiga ning töötas siis paar aastat vahetusmeistri ja tehnoloogina Kiviõli keemiakombinaadis. Juba sel ajal oli ta valinud teadlase elutee. Tulevase akadeemiku teadlaskarjäär algas doktoriõppega (tollase nimetusega aspirantuur) Tallinna tehnikaülikoolis. Algul süvenes ta põlevkiviõli fenoolide koostise ja tekkemehhanismide väljaselgitamisse. Eestis esimesena rakendas ta tollal moodsat gaaskromatograafilist meetodit akad Agu Aarna juhendamisel. 1959. a asus ta tööle vastloodud Kohtla-Järve põlevkivi teadusliku uurimise instituudis. Seal töötas ta vanemteaduri ja sektorijuhatajana.

Tehnikakandidaadi väitekirja (praegu võrdsustatud filosoofiadoktori ehk PhD kraadiga) küllastamatute süsivesinikgaaside saamisest põlevkivi pürolüüsil kaitses ta 1960. a.

1973. aastal kaitses ta teaduste akadeemia juures tollase Nõukogude Liidu teadussüsteemi tehnikadoktori väitekirja alküülresortsiinide uuringutes saavutatud tulemustest. Selle teaduskraadi omandamine tähendas laialdast tunnustust tema loodud uuele uurimisvaldkonnale. 1975. a asus Ülo Lille tööle teaduste akadeemia keemia instituudis, algul puhaste ainete sektori juhatajana, hiljem osakonnajuhataja ja vanemteadurina.

Eesti teaduste akadeemia liikmeks valiti Ülo Lille 1983. aastal biotehnoloogia alal. Professori kutse omistati talle 1984. a orgaanilise keemia alal. Aastatel 1992–1997 oli ta Tallinna tehnikaülikooli orgaanilise keemia õppetooli juhataja ja keemia instituudi osakonnajuhataja, 1997−2013 bioorgaanilise keemia erakorraline vanemteadur ning alates 1997. aastast emeriitprofessor. Tema käe all on üles kasvanud terve plejaad orgaanilise keemia spetsialiste.

Teadlase elukäigu kõige viljakamal ajal süvenes Ülo Lille prostaglandiinide keemiasse ning selle rakendustesse meditsiini mitmesugustes harudes. Tema initsiatiivil 1970ndatel alustatud prostanoidide biokeemilise ja keemilise sünteesi uurimustest kujunes maailmateaduse lõiketeral paiknev teadussuund. Hiljem huvitus ta taas eesti põlevkivist, seekord selle ühe olulise komponendi kerogeeni struktuurist ja tekkest, seda novaatorliku molekulaarse simulatsiooni tasandil. Materjaliteaduses tunnustatakse tema panust elektronjuhitavate polümeeride modelleerimisse. Niinimetatud „orgaanilise elektroonika“ kõrval nähakse neil suurt rolli tulevikumeditsiinis.

Akadeemik Lille on avaldanud üle 200 teadusliku publikatsiooni. Tema juhendamisel on kaitstud kaheksa kandidaadiväitekirja. Aastatel 1993–2007 oli ta ajakirja „Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised. Keemia“ toimetuskolleegiumi esimees.

1987. aastal omistati Ülo Lille juhitud kollektiivile Eesti teaduspreemia, 1991 pälvis ta Eesti teaduste akadeemia medali, 2001 Valgetähe V klassi teenetemärgi ning 2011 riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ehk elutööpreemia.

Eesti teaduste akadeemia ühineb leinas akadeemik Ülo Lille lähedastega ning jääb teda meenutama südamliku kolleegina, kellel oli alati hea meel oma nooremate kolleegide edusammudest ning kes juba kraadiõppurina mõistis, et teadust juhitakse ideede ja informatsiooniga, mitte administreerimisega.

Ülo Lille saadetakse viimsele teekonnale 6. jaanuaril kell 10 Pärnamäel.

Eesti teaduste akadeemia, 03.01.2023