2023. aasta looduses - haruldane lind, tavaline puu ja teised tegijad

Auliparv merel. Foto: Pilipenko/Adobestock

2023. aasta tegijad looduses - mõnda näeb korraks metsa sõites, mõne leidmisega on teadlastelgi tükk tegemist.

2023. aasta lind on vähetuntud merelind aul, kelle valis välja Eesti ornitoloogiaühing.

Auli ja ka merekeskkonna tutvustamiseks korraldab ühing 2023. aastal loodusõhtuid, aulivaatlusi laevadel, loob rändnäituse ja kodulehe. Inimesed saavad kaasa lüüa ka kesktalvisel veelinnuvaatlusel ja aastalinnu joonistusvõistlusel.

Aulidega saab talviti ja eriti kevaditi tutvust teha näiteks Läänemaal Dirhami sadamas, kus lind talvitub.

«Suuremad parved talvituvad avameremadalikel, aga väiksemaid salkasid näeb sadamates, meil Dirhamis,» ütles ornitoloog Tarvo Valker Lääne Elule.

Aulid kuuluvad partlaste sugukonda, nad saabuvad meile oktoobris, jäävad talvituma ning aprilli lõpus ja mai alguses naasevad Loode-Venemaale. Arvukalt leidub neid talviti Põhja-Hiiumaal Apollo meremadalikul. «Läänemaal on aule väga palju Osmussaare lähistel Neugrundi madalikul, mis on nende oluline talvitusala,» ütles Valker.

Aulide arvukus on viimastel kümnenditel drastiliselt langenud.

2023. aasta loom on lendorav (Pteromys volans L.). Tegu on pisiimetajaga, kes elab sellistes metsades, kus leidub talle pesitsemiseks, varjumiseks ja toitumiseks piisavalt õõnsustega puid, peamiselt haabasid, mistõttu on tähtis roll lendorava elus täita just vanadel metsadel.

Paraku on raiesurve vanadele haavikutele täna väga suur ning lendoravate pesitsusalasid on väga vähe alles jäänud. Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) Punase nimestiku kriteeriumite kohaselt kuulub lendorava Eesti asurkond kriitiliselt ohustatud liikide hulka.

Lendoravate elupaiku on Eestis alla 100.

2023. aasta liblikas on keldriöölane (scoliopteryx libatrix), valiku tegi Eesti lepidopteroloogide selts.

Keldriöölane on üks vähestest liblikaliikidest, kes Eestis talvituvad valmikuna. Talvitumiskohtadeks on koopad, keldrite laed ja seinad, kaevurakked. Röövikud toituvad põdrakanepil, pajudel jm. Valmikud on pikaealised, võivad elada kauem kui aasta.

2023. aasta puu on harilik mänd (Pinus sylvestris) - männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu, kõige levinum männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).

Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, kuid on samas valgusnõudlik. Selle puitu hinnatakse heade mehaaniliste omaduste tõttu kõrgelt.

Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ja ühtlasi levinuim puu Eesti metsades.

2023. aasta sammal on roheline hiidkupar. Tasavägises võistluses aasta sambla tiitlile tuli selgi aastal liisku heita. Kaks liiki - kohev udesammal ja roheline hiidkupar - kogusid kumbki 23 häält.

Kolmandaks jäi napilt harilik helvik (21 häält), tüviksammal kogus 18 häält ja harilik raunik 9. Kokku osales hääletusel 94 samblasõpra.

Perekonnaimetuse alusel võiks arvata, et tegu on suure samblaga. Tegelikult rohelise hiidkupra narmasjate lehtedega paari millimeetri kõrguseid võsusid palja silmaga peaaegu ei näegi. Kui ta aeg-ajalt samblamaailas tõesti suuri eoskupraid (kuni 2 cm pikad) ei moodustaks, jääks see tilluke vanades metsades esinev lehtsammal üldse märkamata.

Rohelise hiidkupra esmaleiust Eestis on möödas juba 100 aastat (esmaleid 1922. aastal Ruhnust), kuid kuni selle sajandi alguseni teatigi teda kasvamas vaid vähestes kohtades Eesti saartel. Ta kuulub Euroopa Loodusdirektiiviga kaitstavate liikide hulka ning see on suurendanud ka tema leviku- ja ökoloogiauuringuid üle Euroopa.

2023. aasta muld on leetunud muld, kuulutati välja Eesti Maaülikooli mullateaduse õppetooli ning Mullateaduse Seltsi korraldusel toimunud traditsioonilisel mullapäeval detsembri alguses.

Metsas on leetunud muld viljakas ja seda eelkõige okaspuude kasvuks.

Muld on levinud terves Eestis. Kokku moodustab see mullatüüp viis protsenti Eestimaa muldadest ning 3,8 protsenti kogu põllumaast. Peamised levikualad on Lõuna-Eesti lubjavaesel moreenil Võru-, Valga- ja Põlvamaal, samuti Põhja-Kõrvemaal, Kunda ümbruses, Edela-Saaremaal ja Lääne-Hiiumaal.

Aasta orhideeks valis Eesti Orhideekaitse klubi valge tolmpea (Cephalanthera longifolia).

Valge tolmpea peamisteks kasvukohtadeks Eestis on puisniidud ja hõredamad loometsad. Õitsemisega alustab see orhidee tavaliselt juba mai lõpupäevil ja õitseaeg kestab laias laastus jaanipäevani. Juuni esimene pool ongi meie looduses parim aeg valge tolmpea üles otsimiseks ja tundma õppimiseks.

Taime õied paiknevad hõredas õisikus ja neid on tavaliselt 5-20, kohatud on ka rohkem kui 30 õiega isendeid, aga need on haruldased.

Valge tolmpea peamised leiukohad Eestis asuvad Saaremaal, teda leidub ka Hiiumaal, Muhus, Vormsil ja paaris kohas Lääne-Eestis.

Aasta seen on harilik kivipuravik (boletus edulis). Harilik kivipuravik on üks otsitumaid söögiseeni, mis kasvab nii okas- kui lehtmetsades. Seene viljakeha võib olla väga suur ja lihakas, tal on kollakas- kuni tumepruun kübar, mis tundub olevat servast kõrbenud.

2023. aasta kala siig valiti rahvahääletusel www.facebook.com/aastakala lehel. Valik sündis kolme kalaliigi vahelises mõõduvõtmises - latikas, angerjas või siig.

Siig (Coregonus) on lõhelaste sugukonda kuuluv perekond kalu. Merisiig on saleda kehakuju, hõbedaste külgede, tömbi ninamiku, valge kõhu ja väikese peaga kala. Sabavarre alguses on lõheliste seltsile omane rasvauim. Ta asustab kogu Läänemerd ja on üsna tavaline. Eestis elab merisiig kõikides rannikuvetes ning Pärnu ja Narva jões.