Endine Savisaare nõunik Vladimir Juškin: ainult suurtel inimestel on suured pahed

Vladimir Juškin. Foto: Sander Ilvest

Aastatel 1990-1991 Edgar Savisaare lähimaks nõunikuks olnud Vladimir Juškin rääkis Savisaare tegevusest Eesti iseseisvuse taastamise võtmehetkedel.

Kuidas te Savisaaregaga kohtusite ja milline ta siis oli?

Tutvusime ühel koosolekul tollases riiklikus plaanikomitees. Ta oli seal osakonnajuhataja ja tuli välja ideega anda üleliidulised ettevõtted liiduvabariikide alluvusse. 1989. aastal kutsus ta mind oma ministeeriumisse juhtima osakonda, mis pidi need ettevõtted üle võtma ehk taastama vabariigi majandusliku terviklikkuse. Pidime Moskvaga läbirääkimisi pidama, dokumente vormistama. Siis lendas Savisaar Moskvasse ja me ütlesime neile, et erimeelsusi on vähe, neist saab üle, te ei kaota midagi. Seejärel kirjutati alla otsusele, kuidas ettevõtted üle anda. See kestis 1989. aasta hilissügisest kuni 1990. aasta kevadeni, mil Rahvarinne võitis parlamendivalimised, Savisaar sai peaministriks ja siis ta kutsub mind enda poliitiliseks nõunikuks.

Teist sai tema poliitiline nõunik ja töötasite temaga koos, kui lahti rullusid Eesti iseseisvuse taastamise võtmesündmused. Kuidas iseloomustate Savisaart neil pöördelistel hetkedel?

Siin on väga olulised kaks omadust: esiteks oli ta väga julge inimene, sest keegi ei teadnud, kuidas lõpeb Moskva ja vabariikide vaheline vastasseis. Ta sõitis pidevalt Moskva vahet ja pidi kaitsma uue vabariigi suveräänset olemust. Otsustav inimene. Mingil määral oli ta autoritaarne. Kui mingi arutelu oli, siis vahel ta nõustus teiste arvamusega, vahel mitte, aga ta oli sihikindel. Kui ma nende aastate peale mõtlesin, et kui poleks olnud nii kõva, julget meest, ninasarvikut, nagu teda kutsuti... See hüüdnimi on igati õige nii välispoliitikas kui sisepoliitikas. Tõenäoliselt nimetasin ära tema kõige olulisemad omadused.

Savisaarele on aastate jooksul sageli ette heidetud, et ta polnud piisavalt isamaaline, et tema nägemus Eesti kui iseseisva riigi arengust oli kahtlane. Kas Savisaar oli siiras Eesti patrioot?

Ma arvan, et jah. Kui ta seda polnuks, siis milleks oli tal vaja seda julgust, seda kangekaelsust võitluses Moskvaga? Sel päeval, kui Eesti parlament võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni, olin Moskvas, sest päev varem pidid toimuma läbirääkimised Savisaare ja Pavlovi (NSV Liidu peaminister 14.01.-28.08.1991) vahel. Istusin ja valmistusin nendeks kui Savisaarele helistati ja öeldi, et Pavlov valmistab ette liidulepingut. Kohtumine jäi ära.

Kui jõudsin tagasi Tallinna 21. augustil, tuli mulle vastu Savisaare ihukaitsja. Õnnitlesime üksteist, et elame nüüd iseseisvas riigis. Kirjutasin enda jaoks päevikusse: «Tulin iseseisvasse Eestisse, aga Tallinna reidil seisab suur dessantlaev, Eestis paikneb Nõukogude armee, töötab KGB, töötab «viies kolonn», vat selline iseseisvus. Kellelegi polnud veel selge, kas see iseseisvus, mille poolt parlament oli hääletanud, saab teoks või mitte. Savisaar tegutses reaalsetes oludes karmilt Moskva vastu. Sirgeselgselt ja julgelt. Seetõttu usun, et tegemist oli tõelise patrioodiga. Sest mingid inimesed istusid sel ajal kuskil, näiteks Tartus, jõid õlut ja arutasid patriotismi üle, aga tema pidi tegutsema vaatamata Nõukogude dessantlaevale, KGBle ja siseopositsioonile.

Kas mäletate mõnda ägedat vaidlust, kus te temaga nõus ei olnud? Kui jah, siis millest see oli?

Meie vaidlused olid enamasti - see on väga oluline – nelja silma all. Talle ei meeldinud teiste inimeste kuuldes tülitseda. Need (vaidlused – toim.) puudutasid peamiselt taktikat, kuidas tulla välja sellest mitmeti mõistetavast olukorrast. Kutsusime kõik need liiduvabariikide ettevõtted konverentsidele, «Tallinna konverentsidele». Me leppisime kokku, et Jeltsini ja Gorbatšovi vahel töötame Jeltsini suunas ja peame selle kahe liidri konflikti enda kasuks pöörama. Edasi läks kõik meie tahtmist mööda, rohkem vaidlusi ei olnud. Mina vastutasin ainult kahe asja eest: liiduvabariikidega suhete loomise ja viienda kolonni tõkestamise eest. Eeldasime enne riigipöördekatset, et selle suhete vormi arendamiseks kulub mitu aastat. Kuid see oli rahumeelne tee, mis põhines kõigi teiste liiduvabariikide toetusel. See juhtuski Riiginõukogu istungil 6. septembril 1991, kus kõik toetasid Eesti iseseisvust. 

Mida rääkisid Edgari kohta Moskva ametnikud?

Meid peeti Moskvas juba välismaalasteks, nii et nad olid viisakad, sest alati pidasid Baltimaid Nõukogude välismaaks. Ainult üks kord, kui ma Jeltsinile pabereid üle andma sõitsin, kohtusin Kremlis tema assistendiga. Ta kutsus mind laua juurde, millel olid ajalehed, ja ​​ütles, et vaadake, mis Eesti ajalehed kirjutavad, mis rahvuslus nendes lehtedes on. Seletasin talle, et kui on rahvuslik vabanemisrevolutsioon, siis nad ei mängi viiulit, vaid löövad trumme. Et te ei kardaks, siis istume lennukile, lendame Tallinna, istume Tallinnas bussi, trolli, trammi peale - valite ise - ja vaatame, millised kogukonnad omavahel suhtlevad. Ajalehed lähevad järgmisel päeval ahju, nii et pole vaja vaadata, mida poliitikud kirjutavad. Vaadake, kuidas elavad kahe kogukonna inimesed. Ta uskus mind, keeldus Tallinna lendamast. Sellel Jeltsini inimeste tasemel austasid teda (Savisaart – toim.) kõik.

Mida Edgar teile esimesel vestlusel pärast Eesti taasiseseisvumist ütles?

Toimusid valitsuse juures oleva staabi koosolekud. Kirjutasin talle paberile märkmeid, et hilineme, on vaja tunnustada Jeltsini tegemisi, hakata arestima partei vara, seda, teist ja kolmandat. Ja arreteerida kõige ohtlikumad juhid. See paber anti talle edasi. Ta tuli koosolekule, võttis mul küünarnukist kinni ja ütles: «Kõik teie punktid olid valitsuse otsustes sees. Sealhulgas kahjuks ka vahistamised.» Vaat nii ta ütles.

Palju räägiti, et esimestel aastatel pärast taasiseseisvumist, eriti võtmehetkedel, nagu konkurentide vestluste salaja lindistamise skandaal, muutus Edgar palju. Kuidas ta muutus?

Tollal pakkus üks firma mulle tööd Moskvas nende huvide esindamisel, et senised sidemed ei kaoks. Olin enamasti Moskvas. Seetõttu ei saanud ma teda pärast tagasiastumist jälgida. Aga panin tähele, et Edgar hakkas minusse jahedamalt suhtuma. Istun Moskvas, ta helistab mulle ja ütleb: «Tulge Tallinna, ees on tõsine jutt.» Tulin Tallinna, läksin Toompeale tema kabinetti. Ta ütles: «Ma loon praegu erakonda, selle nimeks saab Keskerakond. Tahan teid kutsuda sellega liituma.» Ma ei tahtnud ühegi erakonnaga liituda. Teadsin kõiki parteis olemise «võlusid». Ja ma ütlesin talle: «Tead, Edgar, ma astusin kunagi parteisse ja vaata, mis selle parteiga juhtus, mis selle riigiga juhtus. Ma ei taha seda sulle.» Tegin niisama nalja, aga ta solvus. Ja siis me ei näinud üksteist väga pikka. Järgmine kord kohtusime temaga korraks siis, kui ta oli majandusminister. Teda huvitasid minu mõtted Venemaa kohta.

Kui kunagi püstitatakse Eestisse Edgar Savisaare mälestussammas ja seal on väike plaat, kuhu saab paar lauset panna, siis mida peaks sinna kirjutama? Aga ausalt, palun!

Minu hinnang Edgari tegevusele nii Rahvarinde kui ka esimese – üleminekuaja, nagu seda kutsutakse – valitsuse juhina on see, et ta läheb kindlasti suure poliitikuna Eesti ajalukku.

Ja kui võtta arvesse asjaolu, et ta oli väga vastuoluline isiksus?

François de La Rochefoucauld'l on ütlemine, mis käib tema kohta: «Ainult suurtel inimestel on suured pahed.»