«Vanadest päevikutest leian seda, mis avab Edgari olemuse kõige rohkem. Teda on kiidetud, teda on kirutud. Minule oli ta lähedane ja huvitav inimene. Ta oli palju ausam, kui keegi üldse oskab ette kujutada. Tartu seitsmendas keskkoolis, ajaloo eriklassis me õppisime koos, tegime palju krutskeid ja ulakusi. Kuid pätistumise ohtu meiega ei olnud, sellepärast, et kogu aeg oli meil mõlemal kõrval tohutu teadmisjanu ja uudishimu. Kunagi, kui me Edgariga üksteist kiitsime, siis ma ütlesin talle, et oled minu õpetaja ja tema kiitis vastu, et sina minu oma ka. Tema rääkis mulle filosoofiast igasuguseid teooriaid, mina aga talle Eesti ajalugu. Seda, et tervelt kolmandik, mis raamatutes kirjas, peabki paika.