Savisaar: ma olin dissident

Edgar Savisaar kodutalu aias, Hundisilma talus Lääne-Virumaal.  Foto: Tairo Lutter

Kaks aastat tagasi mai lõpus, mõni päev enne seda, kui Edgar Savisaar sai 70, käisin tal külas Lääne-Virumaal Hundisilma talus, kuhu ta oli kolinud täpselt Eesti Vabariigi aastapäeval 1996. aastal. Meie esimese ja ainsa silmast silma kohtumise ajaks oli ta veetnud viis aastat ratastoolis. Aga amputeeritud parem jalg tegi ikka valu. «Fantoomvalu,» nentis ta.

Sellegipoolest tegi ta oma aias väikse ekskursiooni. Juhtis tähelepanu rododendroneile, mis olid hiljuti õitsele puhkenud, ja mitut värvi tulpidele, mis kroonlehti laiali ajasid. Siiski tunnistas, et rääkides ei taha mõnikord kõik sõnad meelde tulla. Viimaks sõitis oma elektrilise ratastooliga kasvuhoone juurde, kus näitas võrsuvaid tomatitaimi, kõigil nimi juures. Ühe taime nimi oli Vilja.

Kui istusime intervjuu tegemiseks õitsvate õunapuude alla – et päike liiga ei kõrvetaks –, teatas Savisaar ühtäkki keset vestlust: «Paar päeva tagasi küsisin teie kohta ja mulle öeldi, et ahaa, te olete dissident.»