Kaitseväe Akadeemia sõelub välja empaatilisi mõtlemisvõimelisi juhte

Kaitseväe Akadeemia haridus annab lennuka tuleviku. Foto: Postimees

Kaitseväe Akadeemia ülema brigaadikindral Vahur Karuse sõnul peab ohvitser suutma kriisiolukorras mõelda, tegutseda ja panna suure hulga inimesi tegutsema ühise eesmärgi nimel.

Miks peaks üks noor inimene astuma Kaitseväe Akadeemiasse?

Kaitseväe Akadeemia on ainukene päriselt kriisijuhtimisele keskenduv kõrgkool Eestis. Kogu meie õpe on ehitatud üles, et saavutada lõpetaja võime juhtida protsesse kriisiolukorras, motiveerida inimesi ja viia enne kriisi läbi õpped, treeningud ja muud toimingud.

Kõik meie kooli lõpetajad lähevad oma esimesele teenistuskohale ning saavad vastutuse 30–40 noore mehe ja naise eest. Nooremleitnandid peavad neid õpetama, treenima ja kasvatama. Olema neile mentoriks, isaks, emaks ja usaldusväärseks kamraadiks.

Kogu Kaitseväe Akadeemia mõte on koolitada ja arendada sõjaväelisi juhte?

Täpselt nii, ja seda eri tasanditel. Akadeemias on tasemeõpe ehk siis bakalaureuse-magistritase, mida omandatakse Tartus Riiamäel. Akadeemia annab ka allohvitseride kutseharidust – praegu veel Võrus, aga lähiajal kolib seegi Tartusse.

Rühmaülemana viib ohvitser ellu otsest juhtimist ehk tal on võimalus mõjutada oma isikuga 30–40 inimest. Mida kõrgemale juhtimistasemele juht tõuseb, seda rohkem hakkab ta juhtima teiste inimeste kaudu.

Kas see on siis juhtide kõrgkool?

Põhimõtteliselt küll. Näiteks magistriõpet läbivad leitnandid ja kaptenid hakkavad jõudma tasemele, kus neist kujunevad tänu teenistuse eripärale juhtide juhid.

Akadeemia õpetab sõjalisi juhte Eesti kaitseväele, aga ka juhte laiemalt terve ühiskonna jaoks.

Kunagi reklaamiti seda kõrgkooli lausega: see on kool tulevasele kaitseväe juhatajale. Aga milleks piirduda kaitseväega? Miks ei võiks selle kooli vilistlane olla tulevane kaitseminister, peaminister, president? Milleks piirduda Eestiga? Miks ei võiks meie vilistlane kunagi olla Euroopa Liidu kõrge juht või NATO peasekretär – sest ega juhtimine oma olemuselt ju ei muutu, see on üldine protsessi juhtimine, muutub vaid juhtimise maht ja ülesannete keerukus.

Veel üks kaitseväe teenistuse ja akadeemia eripära on seotud meie staatusega. Sel hetkel, kui president annab meile esimese auastme, annab ta ka staatuse, mis saadab meid hauani. Ma ei oota kõikidelt eluaegset tegevteenistust, aga tee seda viis aastat või kümme aastat, pärast seda vaheta avaliku teenistuse vormi, tee oma firma või mine tööle erasektorisse. Ohvitseriks jääd sa ikka, sul on võimalus ka reservohvitserina väga palju panustada. Kaitsevägi annab sulle juhtimis-, organiseerimis- ja administreerimiskogemuse. Mine ja kasuta seda ühiskonna paremaks muutmiseks, kui tunned, et sinu kutsumus on kuskil mujal. Aga tule, panusta iseendasse ja kaitseväkke see viis kuni kümme aastat ning teeni Eesti riiki ja rahvast sõjalise juhina.

Mida tähendab olla ohvitser?

Ohvitser tähendabki olla igas olukorras see, kes suudab mõelda, tegutseda ja panna suure hulga inimesi tegutsema ühise eesmärgi nimel.

Sõjaväes peaks ju käsuga juhtimine imelihtne olema?

Juhtimine ei ole tuim käskimine, vähemalt mitte meie kultuuriruumis. Juhtimine on planeerimine, mõtlemine, mõtestamine, selgitamine, ja iga ülem peab alati olema eeskuju. Ülem loob organisatsiooni näo.

Millised omadused on heal sõjalisel juhil või milliseid omadusi te võimendate?

Ennekõike mõtlemisvõime. Otsime kiire mõtlemisvõimega inimesi, kes suudavad kiiresti vastu võtta võimalikult suure hulga informatsiooni, seda sünteesida, analüüsida ja teha selle põhjal oma tegevusplaani.

Teiseks on ülioluline empaatiavõime. Juht peab aru saama, et Eestis on inimressurss alati piiratud. Lahingus saab ikka keegi pihta. Pataljoniülema otsuse vahe on, kas saab viis või 500, ja kõige tähtsam on, et oma otsustes kalduksid sinna viie, mitte 500 poole, ning see eeldab taas mõtlemis- ja empaatiavõimet.

Füüsiline võimekus on oluline seepärast, et keha aitab ajul paremini toimida. Aga kõige tähtsamad on mõtlemisvõime ja empaatiavõime, alles tuleb tegelikult loomingulisus.

Improviseerida saab siis, kui oskad malekäike, tunned avanguteooriat, kesk- ja lõppmängu?

Mõtlemisvõimelisel inimesel on ilmselgelt endal päris rikkalik fantaasiamaailm. Samas leidub ka inimesi, kellel igasugune fantaasia puudub. Lõppkokkuvõttes aga leiame ka nendele koha.

Kuidas leida üles head juhid?

Kaitseväelase karjäär on üks pidev sõela läbimine. Ajateenistuses valime välja jaoülemad, nooremallohvitseride hulgast sõelutakse välja aspirandid ja siis nad üritavad Kaitseväe Akadeemiasse sisse saada. Me teeme valiku, kes pääsevad sisse. Valikuprotsess käib tegelikult iga juhiga kõige viimase päevani kaitseväes, sind hinnatakse kogu aeg. Mõni inimene jääb karjääriredelil mingil hetkel pidama, aga ka see ei ole üldse halb.

Miks?

Mingitel tasanditel või ülesannetes on organisatsioonil vaja eri tüüpi eksperte, kes näevad asju näiteks neljakandiliselt ja oskavad süsteemi väga hästi käigus hoida. Kindralilt eeldatakse seevastu loomingulisust, empaatiat ja ka õnne. Nende sõelumiste kaudu selgub, kes jõuavad kaugemale ja kellel on need teistsugused oskused.

Milliseid väärtusi kannab Eesti ohvitser?

Kõige olulisemad on ausus, julgus, meeskonnatöö. Need on ka need asjad, millele me siin akadeemias väga palju rõhku paneme. Kadetid ei kujuta õppides ette, kui õnnelikud inimesed nad on. Kui neil tekib tulevikus probleem, siis abi on ühe või kahe telefonikõne kaugusel, sest neil on ju terve kursus nendega samas keskkonnas olnud ohvitsere, kes suudavad päriselt tajuda teenistusliku probleemi olemust. Aga selleks on vaja ausust organisatsiooni ja enda suhtes, julgust abi küsida ning oskust seda vastu võtta.

Kas ohvitser peab tajuma, kui kaugele on võimalik oma üksust vedada ja lükata?

Natukene üle piiri, aga mitte rohkem, sest üksus võib katki minna – ja sa pead seda piiri tajuma.

Õppuste ajal näeme, et noored juhid ei pruugi alati tunnetada, kui kaugele saab ühe või teise üksuse tegelikult viia. 1. jalaväebrigaadis oli ajateenijate välja lubamise mõte anda võimalikult palju vastutust juba ajateenistuse jooksul nooremallohvitseridele ja aspirantidele, et nad saaksid aru: see on nende üksus, mitte brigaadiülema oma.

Et kuidas on võimalik usaldada noori juhte sõjas, kui ei julgeta neid usaldada rahuajal igapäevateenistuses?

Absoluutselt. Juhid peavad tajuma maailma aia taga. Küsige, kui palju sõdureid on pärit perekonnast, kus on ema ja isa koos. Siis hakake vaatama, palju on neid, kes on kasvanud ühe vanemaga või kasvanud vanavanematega või kes on üldse ilma vanemateta kasvanud. Juht peab aru sama, et võib-olla on ta selle noormehe või naise esimene isafiguur.

Kui ta käitub nagu lontrus, siis ta põhimõtteliselt kasvatab sellest noorest inimesest lontruse, sest juhil on nii võimas mõju selle noore inimese kujunemisel.

Iga ohvitser on ühtaegu õpetaja ja õpilane. See on elukestev õpe ja igal ohvitseril on vähemalt üks õpetaja või mentor.

Üks, mis selle kooli heaks teeb, on see, et tulevased rühmaülemad ja kompaniiülemad õpivad samas majas. Jaa, on natuke aega võtnud, et selgitada seda keskastme kuulajatele ehk siis magistrantidele. Kas te saate aru, te olete siin kaks aastat, läbite oma magistriprogrammi, muidugi on väga inimlik lihtsalt keskenduda oma õpingutele ja tegeleda ainult oma asjaga. Aga kas te saate aru, et need kadetid, kes praegu siin teiega koos on, tulevad teile rühmaülemateks, kui teie saate kompaniiülemaks?

Teil on võimalus juba praegu, selle kahe aasta jooksul tegelikult neid juhendada ja mentordada, et nad areneksid siin koolis võimalikult heaks.

Ei ole ainult nii, et akadeemia toodab juhi. Lõpuks kasvavad ja arenevad juhid ikkagi väeosas ning teenistuses, nähes nii häid kui ka halbu külgi, kõiki asju.

Aga kuidas ohvitserina oma sihti mitte ära kaotada, kuidas mitte muganduda?

Peab olema eesmärk. Kunagi 18-aastasena kaitseväkke tulles püstitasin endale eesmärgi, mille saavutamine võttis mul 24 aastat.

Saada Kaitseväe Akadeemia ülemaks?

Ei, ei, ei. Ma teadsin millegipärast, et tahan saada koloneliks. Koloneli auaste oli selline kõva asi. See suur eesmärk on aidanud mind läbi selle rägastiku, sest noore ohvitseri teenistus ei ole kindlasti mingi meelakkumine.

Kuni majorini on ikka väga raske.

Esimesed kaks-kolm aastat kindlasti tegeled suuresti sellega, et saada aru, millise rongi alla sa parasjagu jäämas oled. Kõrgem eesmärk aitab sihti hoida, kui must masendus kipub maad võtma.

Oma halvimas väljenduses võib see võtta karjerismi kuju.

Võib, aga see nähakse õnneks tavaliselt läbi. Ohvitser panustab nii palju kui võimalik just seal, kus ta on, sest ta saab aru, et tegelikult tema tegevust vaadatakse, hinnatakse ja märgatakse. Kui ta teeb oma asja hästi, siis on väga suur tõenäosus, et tegelikult ta valitakse välja järgmiseks vastutusrikkaks ülesandeks. Ehk siis sa ise lood seda, kelleks lõpuks kasvad. Aga selle kasvamise jaoks peab olema suur eesmärk.

Mida Afganistan õpetas?

Ise missioonil olles õppisin juhtimist, kuna olin brittide staabi juures. Brigaadiülem oli karismaatiline brittide merejalaväe brigaadikindral Jerry Thomas. Juhtimisalased õpikud õpetavad, et karisma võib olla absoluutselt kahe teraga mõõk. Jerry Thomas oli parim näide, kuidas karisma võib olla väga positiivne või täiesti destruktiivne.

Scoutspataljoni ülemana saatsin kaheksa kompaniid Afganistani ja sain viis meest tagasi langenutena. Õppisin, kui suur on iga Eesti sõduri väärtus ja kui palju paneb riik aega, raha ja võimalusi sellesse, et see Eesti sõdur oleks korralikult välja õpetatud ja suudaks maksimaalselt oma ülesandeid täita.

Kolmandaks moraalsete väärtuste säilitamine.

Miks see tähtis on?

Sõjas on lihtne metsistuda. Sa oled lahingutegevuses päev päeva järel ja kui näed, et su sõbrad saavad haavata või surma, on hästi lihtne muutuda ükskõikseks ja vägivaldseks kõige suhtes. Oluline on suuta säilitada oma moraalsed tõekspidamised, et saaksid inimesena endale igal hommikul peeglis otsa vaadata.

Moraalsed normid on tähtsad igale väeosale, ja sõdureid suunatakse moraalseid tegureid hoidma. Peab olema kas institutsioon või inimene, kes on see kalju, millele kõik saavad mingil hetkel toetuda, et neil säiliks ka teadmine, et tegelikult ei ole normaalsus see, mis on sõjas, vaid moraalsuse normaalsus on see, mis on praegu siin Eestis.

Mida peaks akadeemia parandama?

Mida akadeemia kindlasti tahaks tulevikus paremini teha, on ennekõike seotud meie reservohvitseridega.

Praegu on nende väljaõpe suhteliselt – ma ütleksin – kaootiline.

See on pigem õppustepõhine, mitte süsteemne.

Mõned reservohvitserid satuvad siia pataljoni või brigaadi staabiohvitseri kursusele. Reservohvitseride süsteemne sissetoomine on akadeemiale vajalik meil juhtimisõppe arendamiseks.

Meie tegevväelased puutuvad ennekõike ikkagi kokku ajateenijatega. Ajateenija ja reservväelane on absoluutselt erinevad inimesed. Ka siin akadeemias käid päev päeva järel, sa oled ainult nende tegevväelaste maailmas. Soovin väga, et saaksime saata esimese reservohvitseri järgmisel aastal näiteks keskastme kursusele, sest tema toob endaga kaasa teistsuguse organisatsioonikultuuri ja silmaringi. Reservohvitser toob nii palju häid asju, mis aitavad keskastme kursuse kuulajatel paremini mõtestada ka seda, kes reservväelane on ja millised on tema võimed.

Sama lugu on allohvitseridega. Minu meelest meil reservallohvitseride süsteemset väljaõpet kui sellist üldse ei eksisteeri.

Mis rolli vanemallohvitserid kaitseväes mängivad?

Vanemallohvitserid on ennekõike spetsialistid ja juhid, kes teavad, kuidas teenistust oma lõigus paremini organiseerida, nad toetavad ülemat väljaõppe tagamise ja lahingu tagamisega. Mida kõrgemale allohvitser jõuab, seda rohkem on ta kõnetoru ülema ja sõduri vahel.

Miks seda käsuliini kõrvale vaja on?

Käsuliin toimib oma plusside ja miinustega nagunii. Aga käsuliinil on ka võime filtreerida hästi palju olulist informatsiooni. Kuna ülem vastutab lõppkokkuvõttes organisatsiooni tervise eest, peab tal olema teadlikkus õhkkonnast ja moraalist kompaniis, ja seda kõike aitabki tagada veebel.

Kas ta n-ö kraadib allüksuse temperatuuri?

Ohvitser on ennekõike planeerija, organisatsiooni visiooni edasiviija. Veebli roll on anda ülemale tagasisidet, kas sõdur on aru saanud, mida ülem tegelikult tahab. Allohvitser on stabiilsuse hoidja.

Kas allohvitseride korpust võib pidada kaitseväe selgrooks?

Allohvitserid hoiavad seda organismi püsti ennekõike stabiilsuse ja pikaajalisuse kaudu. Nad panustavad hästi palju esialgu väljaõppesse, hiljem juba toetamisse. Lõpuks ongi veeblid need, kes oskavad üksust vaadates kohe öelda, milline on selle väljaõppe tase ja mis puudu jääb. Vilunud silm märkab seda kohe.

Kas vanemveebel on major-kolonelleitnandi ekvivalent?

Teenistuskogemuse järgi jah. Ohvitseril on küll auaste kõrgem, aga ohvitser peab tajuma, et üks ei ole teisele vaid alluv, need on kaks paralleelset liikuvat karjäärisüsteemi. Vanemallohvitserid panustavad organisatsiooni igapäevasesse tegevuses hoidmisse, vaadates, et sõdurid oleks treenitud ja kuidas on lahendatud nii-öelda detailid. Ohvitserid peavad kogu aeg tegelema visiooniga, mõttetööga, planeerimisega, eesmärkide seadmisega ja vanemallohvitseride kaudu kontrollima, kas organisatsioon ikka tuleb järgi.

Kas noortel ohvitseridel kogenud veeblite ees hirmu ei ole?

Ilmaasjata. Kadetid ütlevad mõnikord, et oi-oi-oi, me Scoutspataljoni küll ei taha minna, oleme kuulnud, et seal veeblid peedistavad nooremleitnante. Olen öelnud, et kuulge, ma tean Scoutsi veebleid piisavalt hästi, ja tean ka seda, et nad aitavad väga tõhusalt nooremleitnandil tema rolli võimalikult kiiresti sisse elada. Sest nad tahavad, et rühmaülem hakkaks oma tööd tegema, mitte ei taha tema eest asju ära teha.

Veeblid võivad mõnikord olla robustsed, aga kõige tähtsam asi, mida nad taga ajavad, on oma sõdurite heaolu, elu ja tervis. Nad hoolivad oma sõduritest. Rühmaülem peab hakkama oma palka välja teenima, ja nad teevad kõik selleks, et see võimalikult kiiresti nii läheks. Rühmaülem peab suutma mõelda, tegutseda ja oma üksust elus hoida.

Absoluutselt – ja mida kiiremini ohvitser sellest aru saab, seda õnnelikumalt ta teenib, arvan ma.

Ohvitser ja vanemallohvitser toimivad lahingupaarina, see on juhtimismeeskond. Rühmaülem peab arvestama, et ilmselt on rühmavanem temast vanem ja kogenum. Ta on pikemat aega teeninud, aga veebli teenistuskogemus aitabki noorel ohvitseril võimalikult kiiresti aru saada, kuidas kavandada üksuse väljaõpet, milliseid karisid vältida, kus saab tõhusamalt.

Milleks on Kaitseväe Akadeemial tarvis sõja- ja katastroofimeditsiini keskust?

Katastroofimeditsiini keskus on Kaitseväe Akadeemia kõige suurem panus meie tsiviilühiskonda, sest kõikidel tulevastel arstidel ja õdedel on kohustus õpingute jooksul läbida siin katastroofimeditsiini moodulid.

See tähendab, et Eesti meditsiinisüsteemis on arstid-õed välja õpetatud ühe kriisimeditsiinijuhtimise standardi järgi.

Mis on kaitsetahe?

Kaitsetahe on kogum väärtustest, hinnangutest ja usust, ning seda ei saa kaitsevägi väga palju mõjutada. Kaitsetahe on strateegilise tasandi efekt, mis saavutatakse eneseusu ja riigitunnetuse kaudu. Kas me usume, et politsei kaitseb meid? Kas me usume, et meie kohtusüsteem on õiglane? Kas me usume, et meie haridussüsteem on maailmatasemel ja aitab meil paremateks kodanikeks saada? Kas me usume, et meie tervishoiusüsteem ravib ja toetab meid, kui vaja on? Ehk siis see kõik kokku on palju suurem sellest, millega kaitsevägi saab panustada. Kaitsevägi peab hoidma võitlustahet.

Mis on võitlustahe?

Üksused on hästi välja õpetatud ja sõdur, reservväelane, kes kohale tuleb – Jaan, Peeter või Toomas –, teab raudselt, et tema oskused on nii head, et ta surub vaenlase igal ajahetkel ära. Ka sellepärast, et kõrval on veel kümme meest ja nende kamraadidega koos suudab sõdur veel rohkem vaenlasi ära suruda.

Mida meil on õppida Venemaa sõjast Ukrainas?

Nooremohvitseride, allohvitseride ja reservjuhtide kvaliteedi tähtsust.

Venelased üritavad viia operatsioone läbi ühel ajal kõikidest domeenides, aga neil jääb puudu võimest seda informatsiooni organisatsioonipidi laiali saata. Ehk siis et õiged inimesed saaksid õigel ajal õiget informatsiooni.

Ühesõnaga, juhtimine ei toimi?

Ma ei usu, et seal on ainult juhtimisvahendite probleem. Asi on pigem protsessides, inimestes ja oskustes.

Vene juhtimine on ülemakeskne, erinevalt angloameerika juhtimisest.

Vaidlen vastu: mõlemad on ülemakesksed. Vahe on selles, et Vene süsteemis teab heroiline ülem kõike ja staap on lihtsalt selleks, et vormistada tema otsus.

Angloameerika staabi ülesanne on leida võimalikult hea tegevusvariant ülema tahte täitmiseks.

Vene staap hangub, kui ei saa aru, et olukord on muutunud, ja ei anna uut käsku. Muudkui tambib üksused tapalavale, kuni ülem lõpuks käsu ära muudab. Või ei muuda.

Kuidas meie oma ohvitsere õpetame? Kas neil on isiklik vastutus? Sa ei saa lihtsalt öelda, ei noh, ma olen siin mingi mõttetu kapten staabis ja minust ei olene mitte midagi. Kui nii ütled, siis palun võta oma pagunid ja vii presidendile tagasi. Ohvitseri kohus on ülemale teada anda, kui ta näeb, et midagi on võimalik paremini teha, või kui asjad hakkavad halvemaks minema, ja siis teha ettepanek, kuidas asja parandada. Ülem vajab meeskonda, kes aitab võimalikult hästi näha kogu lahinguvälja kõikides oma domeenides, formaatides, võimalustes.

Kas ülem peab kartma rumalaid alluvaid?

Absoluutselt.

Millist mõju avaldab see sõda haridusele, mida te siin annate?

Liiga vara on öelda. Ukraina sõja õppetundide raamat on küll lahti, aga iga päev keerab uue lehekülje. Meie jaoks on hästi oluline mingil hetkel ukrainlastelt kätte saada pataljoni taseme juhid, et nende kogemustest õppida.

Väljaõpe, inimeste valik, juhtide väljaõpe, varustus, relvastus, hooldus… ennekõike see, kui palju nad on panustanud oma noorte juhtide harimisse ja treenimisse, et need suudaksid selle lahinguväljaga hakkama saada.

Kaitseväe Akadeemia ülem brigaadikindral Vahur Karus

Haridus

Noarootsi gümnaasium

Rootsi Sõjaväe Akadeemia jalaväekool Linköpingis

Rootsi Sõjaväe Akadeemia nooremstaabiohvitseri kursus Skövdes

Rootsi Riigikaitseülikooli vanemstaabiohvitseri ja kindralstaabi kursus (Stockholm, Rootsi)

Ameerika Ühendriikide maaväe sõjakolledž Pennsylvanias

Teenistuskäik

Pärnu üksik-jalaväekompanii, ajateenistus

Pärnu üksik-jalaväepataljon, kompaniiülem

Pärnu üksik-jalaväepataljon, staabiülem

Kosovo, luurerühma ülem

Scoutspataljon, staabiülem

Afganistan, Eesti kontingendi vanem

Scoutspataljon, ülem

Kaitseväe juhataja sõjaline nõunik

Kaitseministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja

1. jalaväebrigaadi ülem

Kaitseväe Akadeemia ülem

Teenetemärgid

Kaitseväe teenetemärk

Kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest

Rahvusvahelise sõjalises missioonis osalenu medal

Maaväeohvitseri kuldrist

Scoutspataljoni teenetemärk