ANALÜÜS ⟩ Katuseraha on demokraatliku poliitika loomulik osa

Katuseraha kaotamine poliitikuid rahajagamisest kõrvale ei vii. Foto: Shutterstock

Isegi kui katuseraha ei ole ideaalne asjade korraldus, lähtub iga-aastase rutiinina korduv debatt nende üle liiga tihti naiivsest eeldusest, et on võimalik kirurgilise täpsusega eraldada riiklik, parteiline ja ideoloogiline huvi. Demokraatias need asjad paratamatult segunevad ja kattuvad.

Mingis mõttes riik ongi suur raha (ümber)jagamise masin. Sellel aastal näiteks oli jagada umbes 16 miljardit eurot. Mehhanismgi teada-tuntud: iga nelja aasta tagant valitakse riigikogu, sõltuvalt valimistulemustest pannakse kokku koalitsioon, räägitakse läbi ja lõpuks hääletatakse riigieelarve üle. Suur osa riigieelarvest on juba varasemate seadustega (st varasemate poliitikute otsustega) paika pandud, kuid mingi osa saab alati otsustada. Ja kui otsuseid ei tee poliitikud, kes siis veel?

Riigikogu või ministeeriumite katuseraha on lihtne kritiseerida, sest sel rahal on erakonna ja mõnikord lausa riigikogu liikme või ministri nimi küljes. Seesugust rahajagamist on ka lihtne mõista. Täpselt nii, nagu kõik saavad aru, kui minister tassib ministeeriumi kohvimasina koju. Kuid märksa keerulisem on hinnata, kui jutt läheb ebaõnnestunud hankele (kahju kaks miljonit) või ebaõnnestunud reformile (kahju 200 miljonit).