KESKPÄEVATUND ⟩ Ruussaar: minus tekitab viha, kui pean võtma öösel Tallinna lennujaamas mingi poolpiraattakso, mille juht ei ole võimeline suhtlema eesti keeles

Taksod. Pilt on illustreeriva tähendusega. Foto: Sille Annuk / Scanpix

Raadio Kuku saates «Keskpäevatund» arutlesid Ainar Ruussaar, Ignar Fjuk ja Priit Hõbemägi uue keeleseaduse, Vene telekanali Dožd Lätist väljasaatmise ja HIMARSi mitmikraketiheitjate Eestisse saabumise üle.

Priit Hõbemägi alustas saadet nentides, et kultuuriminister Piret Hartman ei kirjutanud uue keeleseaduse muudatustele alla. Uus keeleseadus püüab ära teha osa neist asjust, mis on viimase kolmekümne aasta jooksul mingeil põhjusil tegemata jäänud, muu hulgas põlistada ja kinnistada eesti keele osa igapäevases suhtlemises rohkem, kui seda seni on tehtud.

«Me oleme siiani hästi aru saanud, et kui jätta ühiskondlikus ruumis mõned võimalused liiga avaraks, siis tulemuseks on teiste keelte pealetung, olgu see vene või inglise, kasvõi soome keel», sõnas Hõbemägi.

Ta selgitas, et uus keeleseadus sätestab eesti keele kasutamist avalikus ruumis üsna hoogsas vormis. Piret Hartman jättis uues keeleseaduses kooskõlastamata sätte, mille kohaselt peavad taksojuhid ja toidukullerid mingil tasemel eesti keelt oskama, samuti suurte riigiasutuste või sihtasutuste keelekasutus, kus tuleb välismaalastega suheldes kasutada ainult eesti keelt, kuni omavalitsuste domeeninimedeni välja.

Hõbemägi lausus, et peaksime rõõmuga ära kasutama seda võimaluste akent, et ajada asjad korda nii punamälestiste kui eesti keele ja veel paljude asjade puhul, millega pole soovitud tegeleda. Praegu on selleks võimalus olemas, aga siiski on ministreid, kes lükkaksid kõik edasi ja parema meelega ei tegeleks nonde asjadega.

«Ma ei saa mainimata jätta, et Piret Hartman on varem tegelenud kultuuriministeeriumis lõimumise probleemidega, mis tähendab, et tema fookus on olnud enamasti venekeelsel elanikkonnal ja Ida-Virumaal. Mingis mõttes võib asjast aru saada, aga kui me räägime eesti kodanikena, kes peavad selle riigi ja keele oma lastele ja lastelastele edasi andma, siis minus tekib küll kahtlus, kas kultuuriminister on õigel teel,» mõtiskles Hõbemägi.

Mõttearendust jätkas Ainar Ruussaar, kes tõi välja keeleseaduse eelnõu, mis on esmaspäeval parlamendis kolmandal lugemisel: põhikooli ja gümnaasiumi seadus ehk eestikeelsele õppele ülemineku seadus. See on suur samm edasi, mida pole tehtud kolmkümmend aastat.

«Minus tekitab viha, kui ma pean võtma öösel Tallinna lennujaamas mingi poolpiraattakso, mille juht ei ole võimeline suhtlema eesti keeles. Lennujaamas teenust pakkudes võiks osata ka inglise keelt, mitte et ollakse võimeline suhtlema vaid oma emakeeles. Aga kuhu vedada piir kaasaegses maailmas, et kõik ja ainult kõik peab olema eesti keeles. Ma olen veendunud eesti keele pooldaja ja inimene, kes soovib, et me kasutaksime korrektset eesti keelt. Tänapäeval ei ole seda ilmselt võimalik igale poole üle kanda,» rääkis Ruussaar.

Ignar Fjuk alustas mõttekäiku tsitaadiga ida-kultuuride uurijalt Peeter Espakilt, kes väga emotsionaalselt kirjeldas isikuid, kes tulevad siia ja saavad ajutise elamis- ja tööloa, kuid ei suvatse eesti keelt ära õppida.

«Ta ütles sellise lause, et nad alluvad sellele normaalsusele, mis mujal riikides ja ka meil peaks olema emamaa kultuuri ja keele suhtes. Siis ma hakkasin mõtlema, et mis on olnud meie riigis normaalsus. Meie normaalsus on kahjuks olnud see, et me oleme lubanud sellel olukorral kesta ja süveneda,» ütles Fjuk ja lisas, et kui tuleb keegi, kes ei oska eesti keelt, räägib tönkamisi või ainult vene keeles, siis minnakse vene keelele üle. Väga kiiresti minnakse ka inglise keelele üle. Eestlased on oma positsiooni näidanud alandliku ja kaotaja rollis olevana. «See ongi olnud meie reaalsus. Me peame oma väärikuse esile tõstma, me ei ole ise siin mingi teise sordi inimesed».

Fjuk sõnas, et põhjusi, miks peaks siin töötav inimene eesti keelt oskama, on palju. Majandusinimesed hakkaksid kohe ütlema, et töökäsi puudub igal pool ehk kes kohalikest ikka läheks kullerina toitu vedama. Aga ükski norm, mida kehtestatakse, ei piirdu ainult selle valdkonnaga, mille suhtes ta rakendatakse. Alati on ka mingid kõrvalmõjud.

«Ma tooksin nüüd esile ühe kõrvalmõju, mida Hartman mainis oma mittekooskõlastavas tekstis. Minister ütles, et kui inimesed ei saa ametlikult töötada, teevad seda mustalt või hallil turul või jäävad koju manduma. See viimane ongi lahti rääkimata,» rääkis Fjuk.

Fjuk soovitas heita pilk põhjamaade poole ja näha, kuidas on aastakümnete jooksul sealne sotsiaalsüsteem võimaldanud tulijatel jääda lihtsalt passima. Nii kasvab üks ja järgmine ning kolmaski põlvkond, kes elavadki ainult toetustest. Rootsi näitel saab öelda, et nende immigrantide sigivusvõime teeb nendest sünnitusmasinad. Nende iive on kaks kuni kolm korda kõrgem kui põlisrootslastel.

«Tuleme Eestisse tagasi ja vaatame siiatulijaid. Nad ei oska esimesed kaks, kolm kuud kohalikku keelt, ja kui me jätame nad töövõimalusest kõrvale, siis rakenduvad neile kõik samad toetused, mis ka Eesti kodanikele. Kas me oleme siis tõesti nõus neid oma riigis ülalpidama? See on see koht, mida Hartman ilmselt silmas pidas, aga ta ei rääkinud seda lahti,» selgitas Fjuk ja lisas, et see peaks olema avaliku debati teema, sest me ei taha siia horde, kes lihtsalt naudivad elu ja sigivad.

Teise teema «Keskpäevatunnis» avas Priit Hõbemägi, kes küsis, mis juhtub siis, kui Putini-meelsuse eest põgenev meediakanal seab end sisse mõnes Venemaa lähedases Euroopa Liidu riigis, kuid sealsed töötajad ei suuda kohaneda uue olukorraga. Hoolimata oludest ja Ukraina sõjast, lõi kanalis läbi siiski šovinistlik ja suurvenemaaline meelelaad.

Tuntud ja oluline Vene sõltumatu telekanal Dožd lahkus Venemaalt ja sättis end sisse Lätis. «Tänaseks on juhtunud nii, et Läti elektroonilise meedia nõukogu võttis vene meediakanali Dožd eetrist maha, olles enne neid ühel korral eelnevalt hoiatanud. Selle põhjus oli see, et nad näitasid Venemaa kaarti, kus Krimm oli toodud Venemaa osana ja nende saatejuht kutsus abistama Venemaa sõjaväelasi varustusega, et nad rindel paremini hakkama saaksid. Samuti nimetas üks saatejuht Vene agressiooniarmeed meie armeeks,» selgitas Hõbemägi.

Nendest väljaütlemistest oli küllalt ja kanal pandi kinni. Kanalit trahviti kümne tuhande euroga, hoolimata sellest, et selliseid asju öelnud ajakirjanik vallandati kohe. Praeguseks on see ajakirjanik saanud ka Lätti sissesõidukeelu. Telekanali peatoimetaja vabandas, kuid see ei aidanud enam, rääkis Hõbemägi.

Ainar Ruussaar täiendas, et Dožd ei lahkunud Venemaalt vabatahtlikult, vaid telekanal pidi lahkuma. See oli küll kümme aastat tagasi, sest tegemist oli väga Putini-kriitilise telekanaliga, aga tookord oli maailm veel teistsugune.

«Mina olen seda meelt, et kui riigis, mis toetab Ukrainat, ja peab tänast Vene režiimi agressiivseks, edastatakse telekanalit, mis peab Krimmi Venemaa osaks, siis see tulebki kinni panna. Loeksin ette täpse lause, mis Doždi eetris kõlas: me loodame, et oleme armeed suutnud aidata näiteks varustuse ja elementaarsete mugavustega rindel. Ühesõnaga, et oleks mugav tappa, et käed ei külmetaks, kui vajutad päästikule. See on kontekst, kuidas lätlane sellest aru sai. Me ei tea, kas saatejuht nii mõtles, kuid kindlasti lähtus ta humanitaarsetest kaalutlustest, sest ega mobiliseeritute elu pole meelakkumine. Neile öeldakse, et sa pead tapma ja nad tapavad,» rääkis Ruussaar.

Ruussaarel oli võimalus mõne aasta eest käia Lätis Doždi kontoris, mis oli väga kaasaegne. Seetõttu keeldus ta uskumast, et neil pole võimalust näidata kaarti, kus Krimm ei ole Venemaa osa.

Fjuk ütles, et esimene lahkheli läti rahva ja telekanali vahel sündis punamonumentide kontekstis, kui jälle üks nende saatejuhtidest valis poole. Antud juhul oli see pool, kes meil Narvas kaitses tanki või on üldse vastu punamonumentide eemaldamisele. «Muidugi tekib küsimus, miks on vaja teravdada pinget Läti elanikkonnas, aga mulle tundub, et see otsus oli õigustatud,» kinnitas Fjuk.

Ruussaar täiendas, et iga meediakanal võib intervjueerida poolt ja vastu olevaid inimesi, kuid telekanali juhtkond ja saatejuht ei tohi mustvalgelt poolt valida, nagu Dožd tegi.

Järgmine teema oli selle nädala suur uudis, et USA saadab Eestisse jalaväekompanii ja HIMARSi mitmikraketiheitjad. Hõbemägi rääkis teisest suurest uudisest, et valitsus otsustas luua diviisi ja selleks muudeti kaitseväe põhimäärust. Nagu ütles kaitseminister Hanno Pevkur: diviisi loomine suurendab oluliselt meie kaitse- ja vastupanuvõimet.

«Paar päeva tagasi saime teada, et Eesti on sõlminud lepingu kahesaja miljoni dollari väärtuses Ameerika mitmikraketiheitja HIMARS ostmiseks. Kohalejõudev Ameerika üksus hakkab raketiheitjate kasutamist meie sõjaväelastele õpetama. Ukraina sõjas oluliseks mängumuutjaks on olnud just need samad mitmikraketiheitjad,» selgitas Hõbemägi.

Ta kirjeldas, kuidas suure veoauto peale on monteeritud juhtimispunkt ja konteiner. Konteineris on kuus raketti laskmislatusega 60–70 kilomeetrit, aga ka eriti kaugele, 300 kilomeetri taha lendav, rakett. Need raketid lendavad GPSi abil ja on ülitäpsed. Kui raketid on teele saadetud, pannakse autole hääled sisse ja kihutatakse minema, et kohta, kust tulistati, poleks võimalik tuvastada. Arvestades seda, mida on HIMARS võimaldanud Ukrainas korda saata, tugevdavad need väga oluliselt Eesti kaitsevõimet. Oluline on, et HIMARSil on tekkinud kurjakuulutav maine.

Ruusaar kinnitas, et tegemist on targa relvaga. «Ukraina sõda vaadates näeme, et on kaks olulist asja – hästi väljaõpetatud sõdurid ja nende infrastruktuur. Teine asi on targad relvad versus rumalad relvad. Vene armee on kasutanud väga palju relvi, mis on jäänud nende ladudesse nõukogude ajast. Neid ei saa mitte kuidagi tarkadeks relvadeks kutsuda, sest nende tabamistäpsus pole kuigi suur,» rääkis Ruussaar. HIMARS on kõva relv ja heidutusena on hea, kui nad Eesti pinnal on. Selliste raketisüsteemide abil on võimalik anda tuld Peterburi-tagustele aladele.

Hiljaaegu tuli avalikkuse ette Venemaal läbi viidud uuring, kus 60 protsenti küsitletuist leidis, et Putin toimis sõjalist operatsiooni välja kuulutades õigesti. Sõja jätkamist toetas aga ainult 67 protsenti vastajatest. «Selles kontekstis eeldada, et Putin peaks mingeid muudatusi tegema, siis milleks, kui tema selja taga on suur vene rahvas,» sõnas Fjuk.

Hõbemägi sekkus ja lisas, et üks on selge – Putini eesmärgid vallutada kiirsõjaga Kiiev ja panna pealinna nukuvalitsus, ei ole õnnestunud. Kui vaadata kaarti, siis Venemaa kontrollib täna ainult üht riba Ukraina kagupoolsest osast. Sealgi on väga verised võitlused. Vene impeeriumi mõjuvõimu suurendamise eesmärk on vastupidi realiseerunud. Euroopa Liit ja NATO on ühtsemad kui kunagi varem. Soome ja Rootsi on liitumas NATOga.

«Kui vaatame suuri rahvusvahelisi konverentse, kus osalevad Putin või Lavrov, näeme, et nende kõrval on Iraan, Põhja-Korea ja Süüria. Kõik need riigid, mis on rahvusvahelise terrorismi toetajad. Või suured Aasia riigid, kes igaks juhuks ei taha mingit seisukohta võtta. Tegelikult ei ole Putin siiamaani oma eesmärke saavutanud ja nüüd on seda kõike vastupidi äärmiselt keeruline pöörata. Olles loonud sellise sõjamasina, ei olegi Putinil muud võimalust, kui sõjamasinat pidevalt eskaleerida, kuni juhtub midagi, mida me keegi ette ei tea. Teistmoodi ta ei suuda võimul olla,» rääkis Hõbemägi.