/nginx/o/2022/12/08/15010550t1h65d5.jpg)
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 käis külas kahekordsel olümpiavõitjal Kristina Šmigun-Vähil, kes on pärit Tartust ja treeninud ennast maailma tippu Otepääl. Kristina inspireeriv energia ja entusiasm on endiselt silmaga näha ning kõrvaga kuulda. Võime pühenduda ja sihte seada on talle tänaseni väga omased tunnused. Tema eesmärk on seista Eesti rahva liikumise ja tervise eest.
Füüsilist ja vaimset tervist on võimatu eraldada
Keskendu korraga ühele asjale ja loo positiivsed piirid.
Laiskusest ülesaamine on tõeline eduelamus.
Elus on oluline vastutus. Sina ise vastutad oma elu eest – mitte ema, isa, treener, või keegi kolmas.
Rahva vaimne tervis sõltub otseselt füüsilisest tervisest. Me liigume vähem kui varasemad põlvkonnad, veedame rohkem aega ekraanide ees. Mis on siin peamised väljakutsed täna?
Minu vaatest teevad inimesed oma tempoka elurütmi tõttu valikuid, mis võivad mõjuda vaimsele tervisele halvasti. Toon näite õpilastest: paljud lapsed tunnevad, et neil on nii palju kodutööd, mistõttu loobuvad nad trennist. Aga see on just väike vahepala, mis tegelikult lõõgastab ja aitab koguda mõtteid. Trenn lülitab sind ümber. See on ülitähtis. Ma ei suuda olla terve päev arvuti taga, et olla normaalne ma pean tegema midagi muud. Trenn ja näost näkku suhtlus teiste inimestega, mis sageli tuleb sellega kaasa, mõjub meie emotsioonidele suurepäraselt. Pole olemas vaimset ega füüsilist tervist eraldi – neid tuleb võtta ühena.
Milliseid praktilisi nippe sa soovitad selleks, et ennast rutiinist välja tõmmata, rohkem liikuma hakata ja paremini elada?
Üks lihtne viis on vähendada autoga liiklemist. Saan täiesti aru, et kui vahemaa kodu ja töökoha vahel on näiteks kümme kilomeetrit, siis tõesti ei pruugi olla realistlik seda teekonda iga päev jalgsi läbida. Kuid lühemate vahemaade puhul või kui leidub rohkem aega, on see tehtav. Värskes õhus liikumine aitab lahti pakkida pingelist tööpäeva. Kohe autorooli istumine võib veel enam suurendada stressi ja ega pingeseisundis ei ole me täielikult liikluses keskendunud. Rahulikult kulgemisel, hingamisel on oma väärtus.
Me elame väga kiirel ajastul. Sageli puudub meil piisab mõtteaeg. Kõik toimub väga ruttu, sõnumeid vahetame minutitega. Ühest küljest on see äge, et me jõuame nii palju, aga ma kardan, et me võime kaotada ära selle, kes me oleme. Üks Ellujäämise Kunst on keskenduda ühele asjale ning luua endale positiivseid piire.
/nginx/o/2022/12/08/15010556t1h95a9.jpg)
Igas päevas tuleb leida hetk iseendale. Näiteks võta hetk, et juua kohvi ning tõesti tunneta seda mõnusat maitset ja aroomi. See on kütkestav mõnu. Oma päevas tuleb leida rõõmuhetki! Eks on päevi, kui ma isegi eksin selle soovituse vastu, kuid ma üritan olla selle osas teadlik. Peame leidma viise, kuidas teha endale pai. Meil kõigil on päevas 24 tundi. Kuskilt seda juurde ei näpista. Seda aega peab planeerima nii, et selle sees on ka rõõmu, et me ei kukuks musta auku.
Mida saab sinu hinnangul teha riik, et soodustada inimeste seas tervislikke eluviise?
Me saame sellest rääkida ja koputada inimeste südametunnistuse peale. Positiivseteks eluviisi muutusteks piisab sageli väga lihtsatest ning väikestest asjadest. 20 minutit võimlemist ja sirutamist juba aitab. See, et ma ei pargi kaupluse eest oma autot kohe ukse ette, aitab. Võluvõti on pidev teavitus ja hea eeskuju näitamine. See kõik algab meie kodudes. Kas ma istun laupäeval terve päev kodus vaatan telekat või võtan oma pere ning lähen välja? Ausalt, käsi südamel, ka mina tunnen neid laiskuse ja väsimuse momente, kus ei taha minna. Kuid ma tean, et pean minema, sest see on äärmiselt kasulik. Laiskusest ülesaamine on tõeline eduelamus.
Kuidas panna lapsed liikuma?
Laste liikuma saamine võib olla kohutav väljakutse. Tundsin seda koroonaajal omal nahal, kui hakkasin oma lastega iga päev jooksmas käima. Uute harjumuste juurutamisega võib kaasa tulla palju vingumist, kuid järjepidev tegutsemine aitab sellest üle. Ühel hetkel avastad, et just lapsed on need, kes kutsuvad sind välja trenni tegema.
Koroona pani paljud pered proovile. Sul läks vastupidiselt. Tundsid hoopiski veel rohkem armastust ja kiindumust oma pere suunas. Miks me võtame kõike nii iseenesest mõistetavalt?
Varem oli kogu aeg kiire. Kuid siis järsku aeg peatus. Aeg, mis varem kulus näiteks liiklemisele, jäi nüüd üle. Siis saadki aru, et seda aega saad kasutada sidemete loomiseks. Koos mängimiseks, filmiõhtuteks, suusatamiseks. Me avastasime koos muuseume, kui need taasavati. See oli imeline aeg!
Kuidas muutis laste saamine sind inimesena?
Kindlasti pehmemaks, palju pehmemaks inimeseks. Sõdalasest olen saanud nunnukeseks. Kuigi ma üritan hoida ka distsipliini! Lapsed on ka suured vanemate mõjutajad. Vahel on tunne, et olen just ümber lapse sõrme keeratud – teeme asju nii nagu nemad tahavad.
/nginx/o/2022/12/08/15010559t1h525f.jpg)
Kui mõtled tagasi enda lapsepõlve peale, siis kas asjad on vaimse ja füüsilise tervise teadlikkuse osas paremaks läinud? Või kas oleme hoopis tagasi astunud?
Siis oli absoluutselt teistsugune elu. Suhtlus, infolevik oli palju aeglasem. Meil polnud ka nii palju ahvatlusi lastena. Telekast ei tulnud ju mitte midagi. Siis ruttasid õue mängima. Ma ei taha väita, et tänapäeva nutiseadmed on halvad, neid saab ära kasutada, et liikumist teha interaktiivsemaks või mängulisemaks. Peame leidma viise, kuidas integreerida nutilahendusi, et tänapäeva lastele muuta liikumine ahvatlevamaks.
Tuleb olla kaasaegne, mitte jääda minevikku kinni, sest ajad on muutunud. Meie ajal oli motivatsioon teine. Meil oli küsimus, kas tahad ellu jääda või mitte. Tänapäeval ei pea suusasaabaste saamisest unistama. Lihtsalt lähed poodi ja valid, mis värvi sa tahad. Omal ajal pidime suusasaabaste saamiseks kapsaid panema, et teenida raha. Ja see veel ei tähendanud, et sa said neid saapaid osta, vaid pidid leidma veel tuttava, kelle kaudu neid saaks soetada. Ma unistasin oma saabastest kaks aastat, olukord on tänaseks täielikult muutunud.
Tee rahvuskangelaseks olemiseni nõuab Ellujäämise Kunstide oskust. Sinu selja taga on ka läbikukkumisi ja keerulisi momente. Mis sa oled halvast endaga kaasa võtnud?
Elus on oluline vastutus. Mina vastutan oma elu eest – mitte ema, isa, treener, sponsor. Kui sa võtad selle teadmise, et kõik, mida ma teen, teen ise enda pärast, siis hakkavad asjad muutuma. Mäletan 1993. aasta Faluni maailmameistrivõistluseid. Ma sain just 16 aastaseks, võistlustel sain 31. koha. Tagasi vaadates on ju hea, et nii noor sportlane saab täiskasvanute võistlusel sellise koha, kuid toona olin kuri. Olin nii vihane, et mul läks halvasti. Ajasin sellise jutuga oma isa närvi. Ta ütles, et ma hakkaksin oma elus tegema asju nii, et ma ei kahetseks midagi. “Pane oma võistlus nii paika, et sa annad kõik endast sellel hetkel ära. Kui sa lõpetad, siis sa ei suuda isegi rääkida. Sa oled teinud kõik ja sa ei kahetse enda pärast.” Sa pead olema ettevalmistunud. Spordis on sul ainult praegu, üks hetk enda näitamiseks.
Mida on Otepää ja Tartu sulle ellu kaasa andnud?
Ma sündisin Tartus ja see on mulle kodu. Iga kord, kui ma Tartus käin, meenub kohe lapsepõlv ja kuidas Emajõe kalda ääres, seljakott seljas, jalutasin trenni.
Kristina Šmigun-Vähi treenis end murdmaasuusatamise maailma tippu Otepääl. Otepää vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.
/nginx/o/2022/06/17/14633298t1hd81b.jpg)