KES ME OLEME? KUST ME TULEME? ⟩ Mait Metspalu: Eesti on piirimaa ammustest aegadest

Arheogeneetik Mait Metspalu stuudios. Foto: Margus Ansu/Tartu Postimees

Postimehe uudistetoimetaja Aimar Altosaarel on külas Tartu Ülikooli evolutsioonilise genoomika professor Mait Metspalu, et lähemalt tutvustada inimeste geneetilist varieeruvust.

Metspalu selgitas, et evolutsioonigeneetika uurimises on olulised kaks revolutsiooni, mis on tõstnud selle teadusharu rambivalgusesse: DNA sekveneerimine ning viimase kümnendi jooksul toimunud vana DNA revolutsioon, mis samuti tõukub DNA sekveneerimise tehnoloogia arengust.

«Meil on võimalik mitte ainult tänapäevaste inimeste geneetilist varieeruvust uurida ja selle kujunemist rekonstrueerida, vaid ka otse vaadata sadu, tuhandeid või kümneid tuhandeid aastaid vanu DNA-proove inimeste säilmetest,» põhjendas ta.

Kõige lihtsam on leida DNAd vanadest inimese jäänustest nagu hammas või koljuluu, selleks aga on vaja selliseid säilmeid leida. Oma osa on ka säilmete tekke protsessil, näiteks põletusmatuse korral on väga keeruline DNAd kätte saada, jutustas teadlane.

On ka mitmeid perioode ja piirkondi, kus inimsäilmete leide peaaegu et ei olegi. Seega on arheogeneetikud pidanud lähenema kaugemalt, et selliseid alasid ja ajajärke uurida. Näiteks on üheks heaks võimaluseks kasetohu tõrv ehk tökattükid, mida mäluti ning kasutati liimina. Nii uurivad vana DNAd ka Eesti teadlased.

Eesti aladelt leitud säilmetest nähtub, et varasel rauaajal saabub geenidesse uus komponent, mis omab sarnasusi tänaste Siberi rahvastega. See langeb kokku keeleteadlaste analüüsiga, mis määrab tänaste läänemeresoome keelte lahknemiseks 500 ja rohkem aastat eKr.

Aimar Altosaar usutleb arheogeneetikut Mait Metspalu, et saada selgust eestlaste geneetilise varieeruvuse kohta. Foto: Margus Ansu/Tartu Postimees

«Siin tuleb hoida pea külmana,» märkis Metspalu. «Väga suure tõenäosusega see ei tähenda, et tulid uued inimesed ja neist, kes siin enne olid, ei jäänud midagi alles. Pigem võiks öelda, et oli ilmselt vastupidi, tuli natuke uusi inimesi. Aga tegelikult sellele küsimusele me veel ei tea vastust.»

Huvitav asjaoluna saab välja tuua, et Eestis elavate meeste seas on väga tugev jälg isaliinis päranduvast ida päritolu Y-kromosoomist – umbes 35 protsendil meestest. Aga ülegenoomselt on sellise kromosoomi jälgi alla 5 protsendi. Metspalu selgitas, et on erinevaid võimalusi sellise dissonantsi tekkeks.

Üheks variandiks on, et sisse tuli aimult üks protsent uusi inimesi, aga nad on millegipärast olnud järglaste saamisel edukamad – ilmselt võimukamad – ning seega on nende geenid säilinud rohkem. Teiseks variandiks on sisserännanute suurem osakaal, kus kõik juurdetulnud ei ole kandnud ida kromosoomi ning on seega olnud kohalolijatele geneetiliselt sarnasemad. «Seal on vaja veel edasi kaevata,» võttis Metspalu kokku, et tõendatud vastust meil veel ei olegi.

Saates seletati lahti:

• Kuidas aitab geneetilise varieeruvuse uurimine kaasa rahvastiku demograafia ja sugulassuhete uurimisele?
• Mida näitavad DNA või antigeenid inimeste tervise kohta?
• Millisesse aega on võimalik tagasi viia tänast Eesti-sisest geneetilist struktuuri? Miks on siinsete elanike geenid muutunud?
• Kas eestlasi on võimalik piirkondade järgi geograafiliselt eristada?
• Kes on eestlastele geneetiliselt lähedamad, soomlased või lätlased?
• Kuidas paiknesid Euroopas lääne kütid-korilased ja ida kütid-korilased? Milliste tänaste Euroopa riikide vahel piir jooksis?

Head kuulamist!