Ülle Toode: Meid hoiavad põlised juured

Foto: Erakogu

Elu on mind vahel kandnud ja kohati pillutanud Euroopa eri kohtadesse, aga mu südamesse on jäänud üks paik - sääl kus Läänemere lained randuvad ja kus on üks vana kask, mille all ma võin istuda, et mõelda sellest mis olnud ja mis ehk veel tuleb. Nii laulis ikka vanaisa, kui olin kusagilt kaugelt jälle koju käima tulnud. Mu vanaisa, Salajõe Elmar Põdra talust, hakkas mind ränduriks nimetama juba siis, kui Nõukogude aja kokkuvarisedes viis tee õppima Taani. Väikeste vaheaegadega kodukandis tuli Wales ja Gardiff. Siis vaheldumisi Eesti ja Itaaliaga Jyväskylä ja Soome. Toona ei osanud ei vanaisa ega ma ise arvata, et ükskord jään pikemalt pidama Itaalias Roomas. Mu sõbrad peavad mind tõeliseks eurooplaseks.

 

Vanaisa laulus olnud paik ja vana kask on ka tegelikult olemas. Mitte mere ääres, aga Tartumaal Luunjas vana Emajõe sängi kaldal, kuhu kunagi rajasid kodu nii mu ema kui isa vanavanemad. Just selles maas on minu vägi, just siin on minu esivanemate juured.

Tartu kui Euroopa kultuuripealinna võtmesõnad – omapära, jätkusuutlikkus, vaimuärksus ja soov koos midagi luua on praeguse maailma olulised tähised. Viimased aastad on olnud justkui inimkonna arukuse proovikivi – esmalt ränk ja üksildusse suruv epideemiaaeg ning siis sõda Ukrainas - otse siinsamas. Üksteist lahinguväljal halastamatult tappes, just nagu polekski Esimesest ja Teisest maailmasõjast midagi õpitud. Oleme jõudnud murdepunkti, kus kõik Tartu kui Euroopa kultuuripealinna välja pakutud väärtused ja märksõnad on tänases maailmas rajakaotanu jaoks justkui abistavad taevatähed.

Kas suudame Eestis ja Euroopas nende järgi suunduda?

Ka tänases, pea viimse piisani täis maailmastumise ja sõjaolukorra kibedusekarikas saab veel midagi muuta. Ka üks inimene saab midagi ära teha, piisab, kui seda muutust tahame ja teeme valikud oma südame ning nende sõnumite järgi, mida pakub Euroopa kultuuripealinn Tartu.

Olen elus palju võõrsil olnud. Ühest küljest on lihtne olla võõras… muulane, mis teeb lihtsaks kõrvale hiilimise kohalike kohustustest. Mõneti see vabastab, aga teisalt oled kogukonnast välja arvatud. Oma rännakutel olen palju kohanud eestlasi, kes sooviksid pigem olla taanlased, britid või itaallased. Mõni hakkas 2000. aastate algul eesti keelt tehtult koguni aktsendiga kõnelema. „Eesti asi“ oli sünnimaal oluline, aga tavainimese seisukohast vaadati meid Euroopas kui äsja puurist vabanenud eksootilisi olendeid, kes ei tea, kuidas duši all vesi enda seebitamise ajal kinni keerata või miks hiina restoranis ei tasu liiga palju riisi süüa, sest „maksab“ just kaste. Ja pidudel öeldi meile ikka „Na starovje!“

Kulus päris palju aastaid, enne kui võõrsil mõistsin, et ainus viis vabas läänemaailmas jalad maale saada, on jääda truuks oma juurtele sünnikodus, Tartumaal, Läänemere idakaldal, Emajõe luhal, Luunja metsades ja Lohkva tähistaeva ääretutel väljadel.

Maailma iidsete kultuuride kokkupuutepunktis Roomas, Igaveses Linnas, tunnetab eriti selgelt, et sind märgatakse vaid siis, kui oled eriline.

Mis on nö vana-eurooplase ja läänelase jaoks eripärasem kui meie keel. Ja meel. Vanad hõimud saabusid kusagil 12 000 aastat tagasi Kagu-Eesti kanti, umbes sinna, kus praegu on Setumaa. Arvatavasti lõid meie hõimudest lahku soomlaste esivanemad, et liikuda Peipsi tagant kaugele Põhja. Neist jäi teele maha palju väiksemaid hõimukilde, kellest kujunesid omaette rahvad, kuid kes tänaseks on kahjuks peaaegu neelatud idalaste kultuuriidentiteedist.

Kes olid need iidsed hõimud aestid, kellest räägib Vana-Rooma ajaloolane Tacitus juba 98. aastal oma “Germanias“ - pea 2000 aastat tagasi, umbes siis, kui Colosseum oli juba olemas? Olid nad rahvas või rahvad - igal juhul elasid nad Läänemere kagu- ja idakaldal. Kas olime osa iidsest aestide tsivilisatsioonist, millel oli oma usund ja mis võibolla hõlmas Läänemere idakalda eri rahvaid? Või olime ürgsed alati õnnelikud hetkes elavad finnid, sest meie keeles pole tuleviku vormi – Carpe diem! – Naudi hetke! Paha pole neist kumbki variant.

See kõik sõltub suuresti meie enda soovist süüvida ajalukku, mütoloogiasse, arheoloogiasse ja kohanimede päritolu uurimisse - mitte ainult Baltimail, vaid kogu Euroopas. See võiks olla üks viis, kuidas mänguliselt oma uudishimu rahuldada. Kogu Itaalias leiab huvitavaid fakte, mis viitavad Läänemere idakalda põlisrahvaste – liivlaste, eestlaste, soomlaste, vadjalaste, karjalaste, vepslaste ja isurite keelele. Nende parameetrite järgi, kuidas me teadust täna defineerime, pole see muidugi kuigi teaduslik lähenemine.

Fantaasiat on küllaga ja iidsetesse aegadesse süüviv mängulisus võiks olla samuti miski, mis Euroopa eri rahvaid võiks ühendada.

Et jääda Euroopa kultuuripärandis jätkusuutlikult targaks ja oma kindla isikupäraga kultuurrahvaks, võiks meil olla veidi rohkem ärksat meelt, et kaasaja maailmas ühiselt luua iidne identiteet, mis poleks üksnes digimaailm ja tehisintellekt.

Minu tuttavad Eestis küsivad, mida ma jutustan oma eesti keele ja kultuuri üliõpilastele Roomas?

Ma räägin neile suvedest vanaema ja vanaisa juures Luunjas, kus oli kaks lehma, mullikas ja paar lammast. Oli kirju siga Romeo, kes lastega liivakastis koera kombel mängis, kuid viimaks siiski jõulupraeks sai.

Ma jutustan neile hobuvankri rataste pehmest kuminast juunikuu erkrohelisel hommikul, kui Räpina maanteed ääristanud õunapuud on täies õies ja me sõidame vanaisaga põlluteel Lohkvasse lavka juurde.

Ma kõnelen neile saunast, mille ukselt paistavad vana kase allakummarduvad ja saladusi varjavad oksad, ja sellest, kuidas saunauksel istudes neli aasta-aega vahelduvad.

Ma vestan neile jaaniöödest, mil istume lõkke ümber uue päeva hakuni, et hoida Valguse Väge väheste lähedaste ja vastupidajatega. Ja kui vana Emajõe oru kohale tõuseb lummuslik hommikuudu, seletab ema, et seal tantsivad Udumäe kuninga tütred, looritatud rüüd üll. Ta ise võis seda tantsu valsirütmis ümisedes alati esitada.

Ja siis räägin ma neile eesti keelest ja meie meelest. Ja nad vist mõistavad mind.

Ma arvan, et Eestil on Euroopale pakkuda midagi, mis pole ainult virtuaalne või digitaalne. See võiks olla Läänemerd Musta- ja Vahemerega ühendav lüli, mida kirjeldab Lennart Meri oma „Hõbevalges“, kui ta toob koos eestlastega läänemersoomlased ja soomeugrilased Euroopa kultuuriajalukku.

„Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ on öelnud tartumaalane Juhan Liiv. „Kes te olete? Kust te tulete?“ küsivad minult roomlased, kes iga päev tööle minnes paarituhande aastasest Colosseumist pead tõstmata mööda tõttavad. Neid tegelikult eriti ei huvita, et oleme digiriik. Nad tahavad midagi ehedat, füüsilist, kasvõi nagu via Appia tänavasillutuskivid, mida saab käega katsuda ning mida mööda ikka veel paljudesse paikadesse välja jõuab.

Väärtustades vana tulevad välja uued väärtused ka Euroopa kultuuriloos. Ükskõik kas siis hõbevalgeteede, UNESCO maailmapärandiks kuulutatud ühepuupaadi või suitsusauna kaudu. Või siis lihtsalt meie erilise keele kaudu.

On viimane aeg ümber pöörata Tartumaa mehe, Gustav Suitsu umbes sajand tagasi öeldu: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“. Olgem eurooplased - või maailmakodanikud - aga jäägem ikka eestlasteks.

Euroopa Liit on alati olnud rahuprojekt. Tõelise sõjaohu suutsime nii nõukogudeaegses kui Raudse eesriide taguses demokraatlikumas Vanas maailmas ning ka taas vabanenud Eestis unustada. Nüüd vihiseb Euroopa kohal jälle seesama tõmbtuul, mida tundis Viljandimaalt pärit Henrik Visnapuu kahe suure sõja vahel, umbes sajand tagasi. Ühed on sunnitud põlised juured lahti kiskuma ning põgenema, teised on viidud sotsiaalse lõhestumise ja kriisidega taluvuspiiri lävele.

Ja jälle paistab teeraja kaotanule Tartu kui Euroopa kultuuripealinna taevatähtedesse peidetud sõnum – Ärksameelsust! Ühtehoidmist! Julgust olla ise! Nii saame üheskoos hakkama.

Kasutagem seda võimalust!

Ajakirjanik ja rändur Ülle Toode mõtiskleb oma juurte ja vanavanemate pärandi üle Lohkvas, Luunja vallas. Luunja vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.