/nginx/o/2022/11/29/14993578t1h4106.jpg)
Kuidas jõuda sinnamaani, et kõik inimesed käituks igas olukorras nii tööl, kodus kui ka puhkusel loodusega kooskõlas? 2022. aasta Eesti inimeste keskkonnateadlikkuse uuringust selgus, et kõige loodusest keskkonnateadlikum ja hoolivam vanusegrupp on 15-29-aastased. Aga kuidas viia teadlikkust ka teisteni? Kuidas neid motiveerida?
„Esmalt võiks küsida, kas on üldse võimalik olukord, kus kõik on keskkonnateadlikud? Arvan, et on, sest keskkonnateadlikkus ei tohiks erineda teistest teadmistest või eetilistest põhimõtetest, mida inimesed on järk-järgult omaks võtnud, olgu selleks hügieen või inimõigused,” ütleb haridus- ja keskkonnapsühholoog ning Tallinna Ülikooli teadur Grete Arro. „Tuleb ka silmas pidada, et keskkonnateadlikkus pole muutumatu suurus. Kuna meie teadmised täiustuvad pidevalt, muutub ka keskkonnateadlikuks peetav käitumine ning nii võib eile suure muutusena tundunud tegevus täna olla juba elementaarne, nagu prügi sorteerimine või ühekordsete toodete vältimine. Ja olulise mõjuga keskkonnateadlikuks käitumiseks võib osutuda näiteks tarbimise radikaalne vähendamine.”
Keskkonnateadlik käitumine eeldab tema sõnul, et selle mõte peab olema käituja vaatenurgast väärtuslik või vajalik, mitte ei toimu lihtsalt teiste juhtnööre järgides. Vastasel juhul pole see käitumine kuigi järjepidev. See tähendab, et oma käitumise mõju adumata ei saa tekkida käitumise väärtustamist.
„Miks aga tahta, et inimesed end ise keskkonnateadlikult käituma motiveeriksid? See oleks kuluefektiivne, sest siis ei pea neid pidevalt juhtima ja nügima,” pakub Arro. „Ja helesinine ideaal oleks saada juba koolist kätte maailma – ökosüsteemide, ressursside, planetaarsete piiride ja muu – kohta sellised alusteadmised, mille pinnalt oleks võimalik teha ka iseseisvalt muutuvas maailmas paindlikke keskkonnateadlikke käitumisotsuseid.“
Kuni see nii ei ole, on vaja leida inimestes üles kasulik motivatsioon keskkonda hoida. „Keskkonnateadlikumad käitumisvalikud võivad alguses eeldada näiteks pingutust, impulsi tagasihoidmist, planeerimist või naudingust loobumist. Ilma mingi põhjuseta me pingutavaid või ennastpiiravaid tegevusi üldiselt ette ei võta. Küll aga tehakse selliseid pingutusi vabatahtlikult siis, kui need on inimese enda vaatenurgast nähtuna mingil põhjusel väärtuslikud, mõistlikud, kasulikud, mõtestatud. Seejuures võib mõtestatus või väärtuslikkus tähendada erinevaid asju – soovi säästa elukeskkonda järeltulevatele põlvedele või hoida alles teiste liikide elupaiku,” selgitab Arro. „Teisisõnu: minul endal on hea olla, kui olen säästnud oma tegevusega ressursse või hoidnud ära teiste kannatusi.“
Probleemiks on see, kuidas sellise väärtustamiseni jõuda. Me saame küll head haridust, ent samas mitte alati ei aita praegused õppimise- ja kommunikatsiooniviisid inimestel kujundada õiget arusaama keerukatest nähtustest. Selleks, et mingi vahetult tajumatu teadmine, näiteks arusaam kliimast, saaks inimese reaalse maailma osaks, on vaja Arro sõnul tema enda mõtlemisaktiivsust ja püüdlust oma senistest teadmistest tervik kokku panna. „Just oma teadmiste lünki ise märgates tekib inimestel enamasti soov saada neid puuduolevaid tükke ehk uusi teadmisi ning siin ongi omal kohal ekspertide sõnumid, mis aitavad tal maailmast paremini aru saada. Minu küsimus on, kas on võimalik keskkonnateema üle olla sellises dialoogis, kus me esimese asjana ei anna vastuseid, vaid hoopis nutikalt aktiveerivaid küsimusi, mis võimaldavad oma teadmatusest teadlikumaks saada?”
/nginx/o/2022/11/29/14993003t1hcc8c.jpg)
„Ja kui aktiivses dialoogis enda omaks mõeldud teaduslik teadmine on korrektne, näeb varem või hiljem inimene selle mudeli sees ka iseennast koos oma mitmetahulise keskkonnamõjuga,” nendib Arro. „Reaalses maailmas on inimene alati looduslike süsteemide osa, mitte väljaspool seda.”
Ökoloog Mihkel Kangur nendib, et keskkonnateadlikult käituvate inimeste keskkonna loomine võib tunduda ühest küljest keeruline, kuid teisalt on see küllalt loomulik. „Esmalt on meil vaja väga head haridust. Puudu on oskusest mõista keerulisi kompleksseid süsteeme, näha enda ümber nähtamatut ja seotust. See pole oluline mitte ainult looduse tundmise jaoks, vaid üleüldse elus esinevate keeruliste väljakutsete lahendamiseks. Inimesed, kes on eksperdid mingis valdkonnas ja oskavad toimetada keeruliste kontseptsioonidega, kipuvad paremini mõistma ka teiste valdkondade probleeme.”
Teiseks võiks Kanguri sõnul olla võimalik kogeda loodusest positiivseid emotsioone. „Et loodus oleks kõikjal meie ümber, nii linnas kui ka maal.”
Heade teadmiste ja emotsioonide pinnalt võiks toimuda keskkonnahoidlike hoiakute, kultuuri, ühiskondlikku kokkuleppe kujunemine. Et loodushoidlik käitumine pole üksikutele friikidele, vaid normaalne ja loomulik. Siin on Kanguri sõnul avalikul meediaruumil küllalt suur tähtsus, näiteks millisel viisil me loodust käsitleme - kas ainult toorme allikana või üritame tuua välja ka looduse iseväärtuslikku komponenti? „Need punktid võiksid toetada seda, et inimestel kujuneb välja vaba tahe, soov, mõnutunne loodushoidlikult käitumiseks. Ja samas vastureaktsioon loodusvaenulike käitumiste suhtes. Me keegi ei kõhkle ega kahtle enne sööki käsi pesemast ning teeme seda ka siis, kui keegi ei näe. Nii peaks olema loodushoiuga,” toob ta näite.
Kangur lisab, et inimestel võiks olla võimalikult vähe takistusi keskkonnateadlikult käitumiseks. Siin saavad palju ära teha nii otsustajad kui ka ettevõtjad. Kas meil on võimalik liigelda mõnusalt ilma autot kasutamata? Kas saame vältida liigselt pakendamist? Tavainimesed ei pea teadma, millised on tootjate võimalused keskkonnahoidlike toodete ja teenuste pakkumiseks. Võiksime saada usaldada, et meile pakutakse ainult tervislikke ja keskkonda hoidvaid teenuseid ja tooteid!
/nginx/o/2022/11/29/14993005t1h80f8.jpg)
See küsimus esitati 2022. aasta Eesti inimeste keskkonnateadlikkuse uuringus osalenutele. Ja võib-olla ehk paljudele üllatuseks oli seisukoha võtnute hulgas rohkem neid, kes ongi valmis loobuma. Samas jättis viiendik vastanutest sellele küsimusele vastamata. Uuringust selgus ka, et enam kui kaks kolmandikku Eesti inimestest arvavad, et tootmist ja tarbimist tuleb vähendada, sealhulgas elektrienergia tarbimist.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik Asta Tuusti tõstatab seoses sellega teema, et poliitikud peaksid arvestama, mida rahvas tegelikult tahab. „Meil on mitu näidet, kus inimesed on valmis keskkonnateadlikumalt käituma, kuid otsustajad ei tule kaasa. Näiteks ei ole ikka veel üle võetud ühekordse plasti direktiivi, kuigi vastutustundlikud tootjad ja enamik tarbijatest on selleks valmis. Tervitatav on see, et peaminister on julgelt tõdenud, et energiakriisi üks lahendustest on tarbimise vähendamine.”
Ka Eesti keskkonnavaldkonna strateegilise arengudokumendi (KEVAD) arengukava protsessis selgus Tuusti sõnul, et juurprobleem keskkonnasäästlikule ühiskonnale üleminekul on igavese majanduskasvu ootus. „Sellest dogmast ei taheta loobuda, kuigi tegu on lihtsalt ühe majandusmudeliga, mille tõttu oleme juba eelmise sajandi teisel poolel ületanud jätkusuutliku keskkonnakasutuse piirid. Meie pillava tarbimispeo pahupool on elurikka looduse häving, kliimamuutused ja keskkonna saastumine – globaalsed keskkonnaprobleemid, mille lahendamine ei ole ainult heaolu, vaid ellujäämise küsimus.“
Ta nendib, et uuringu kohaselt tahab 71% vastanutest käituda keskkonnateadlikumalt. Kahjuks näitas aga uuring ka seda, et sageli arvatakse, et keskkonnateadlik käitumine on kallis, saamata aru, et jätkusuutlik on tarbida vähem ning see on ka rahakotile soodsam. Siinkohal ongi väga oluline, et ühiskond tervikuna lõpetaks raiskamise, toodaks ja tarbiks vähem, keskkonnateadlikumalt, et tagada keskkonna jätkusuutlikkus, sotsiaalne õiglus ja heaolu. See on ka rohepöörde eesmärk.
Novembri keskel ületas Maa rahvaarv 8 miljardi piiri. Kõigil meil on õigus puhtale elukeskkonnale, looduse hüvedele, milleta ei toimi ka majandus ja kultuur. Ökoloogilisest kriisist väljumiseks tuleb globaalsel kogukonnal lahendada kolme tüüpi probleeme: tehnoloogilisi, poliitilisi ja identiteediprobleeme (Harari, Y.,N. 21 õppetundi 21. sajandiks. 2020). Keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutuselevõtust ei piisa Tuusti sõnul, kui puuduvad poliitilised kokkulepped, milliseid meetmeid rakendada, et liikuda jätkusuutlikuma ja õiglasema ühiskonna suunas. „Üleilmseid probleeme ei saa lahendada üks riik või rahvas, seetõttu tuleb mõista, et ka lahendused on üleilmsed ning nõuavad rahvusvahelist koostööd – me oleme üks tsivilisatsioon ja jagame ühist saatust kosmoselaevas nimega Maa!”
Keskkonnaministeerium on alustanud keskkonnavaldkonna strateegilise arengudokumendi (KEVAD) koostamist sihiga luua valdkondade ühtne arengukava ning töötada välja selleks vajalikud meetmed ja tegevused. KEVADe üks alaeesmärke on, et Eesti loodus on hoitud ja elurikas ning majandus ja maakasutus on kooskõlas elurikkuse edendamise vajadusega. Arengukava ütleb, et iga inimene peaks igas olukorras käituma keskkonnateadlikumalt.
/nginx/o/2023/03/20/15209349t1h636d.jpg)