Baltikumi ja Põhjamaade vingeima õllesommeljee kelder on head kesvamärga täis

Aasta parim õllesommeljee tabas vimkadega pikitud võistlusel pea ainsana, et enne ülesannete juurde asumist tuleb tühi õlletünn uue vastu vahetada. Foto: Tiit Mõtus

Tallinnas korraldatud Eesti Joogifestivalil selgitati välja tänavune Põhja- ja Baltimaade parim cicerone ehk õllesommeljee. Tiitli võitis neli aastat tagasi riigi meistritiitliga pärjatud Juks Ojaperv, kes teenis peaauhinnana reisi nisuõlle paradiisi, Schneider Weisse pruulikotta Lõuna-Saksamaal.

Tapalt pärit Ojaperv teenib igapäevaselt leiba müügijuhina Lehe pruulikojas. Enne seda praktiseeris ta hulk aastaid klienditeenindajana mitmes pealinna restoranis.

Ehkki Ojapervel on vanust 30 aastat, pole noor mees õlleringkondades tundmatu tegija ning edu on teda saatnud ka varasematel õllesommeljeede konkurssidel. Muu hulgas pistis ta neli aastat tagasi taskusse Eesti meistritiitli, millega kaasnes korralik laar, tuhat liitrit, eksklusiivset omanimelist õlut Purtse pruulikojast. «Kusjuures midagi võib sellest veel alles olla küll. Mul on suur kelder head õlut täis,» tähendas Ojaperv.

Kõneldes äsjasest õllesommeljeede võistlusest tunnistas ta, et konkurss on muutunud iga aastaga järjest mitmekesisemaks. Ülesannetesse lisatakse sageli põnevaid vigureid, mida konkursil oma sooritusele keskendunud osalejad oodata ei oska. «Alati on võistlejate «kiusamiseks» peidetud mõni vimka, mida tasub tähele panna,» rääkis Ojaperv, lisades, et üks sellistest vimkadest talle selleaastases finaalis tegelikult edu pandiks saigi.

Nimelt taipas ta aja peale toimunud võistlusel finalistidest pea ainsana, et lavale ülesannete lahendamiseks pandud õlletünn oli tühjaks saanud ning see tuli enne võistlema asumist uue vastu välja vahetada. «Sa oled närvis, prožektorid on näos ja see ei ole ainuke asi, mida tegema pead, sest sinult nõutakse samal ajal teenindust – üks tahab ühte ja teine teist õlut –, ja küsitakse kiirkorras võib-olla mingeid lisaküsimusi. Samal ajal tuleb tegeleda serveerimise ja tellimuste meeldejätmisega,» selgitas ta.

Kiirust ja teadmisi nõudis läbi eelvoorude ja poolfinaali lõppvõistlusele pääsenud ciceronedelt samuti finaalis korraldatud pimetest, mille käigus pidid nad ära arvama testitavate õllede kanguse ning stiili. Teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi nõudnud ülesandeid jagus veel teisigi.

Ojaperv lausus, et klientide teenindust puudutavad ülesanded probleeme ei valmistanud, sest ta on sama tööga varem kokku puutunud. Pigem osutus pisut raskeks võistluspingega harjumine, kuivõrd kahel eelneval aastal konkurssi koroonaviiruse tõttu ei toimunud. «Ma ei tegele nüüd enam ka otseselt teenindamise, vaid müügiga. Teeninduspool oleks võinud natuke parem olla, aga samas ei olnud midagi hullu, sest lihasmälu on alles ja faktid ei ole meelest läinud,» kõneles Ojaperv.

Cicerone Juks Ojaperv on igapäevaselt ametis Lehe pruulikojas, kus ta töötab müügijuhina. Foto: Tiit Mõtus

Üheks meelepärasemaks oli Ojaperve jaoks ülesanne, mis puudutas restoranide või baaride kümne eri õllemargiga menüüd, kuhu olid sisse «sattunud» kirjavead – valesti määratud õlle stiil, päritolu või kangus. Tal tuli neid lühikese aja jooksul kommenteerida, selgitada, kuidas antud olukorras käituda ning parandada vead. «See eeldas, et oled nende õlledega tuttav ja saad stressiolukorras aru, mis on valesti. Enda plussiks saangi nimetada, et olen erinevate õlledega väga palju kokku puutunud,» lausus cicerone.

Põha- ja Baltimaade parim õmmesommeljee ei tihanud pakkuda, kui paljusid eri õllesorte ta tunneb või siis määrata oskab, kuid märkis, et põhitõed kipuvad olema samad, mis veinisommeljeedel.

«Sa ei ei pea seda jooki isegi kohe ära tundma, vaid alustad sellest, mida näed, tunned ja maitsed ning paned siis faktid oma peas kokku. On hästi, kui tunned kohe ära, millega tegemist, aga tegelikult analüüsid välimuse, lõhna, maitse ära ning alles seejärel hakkab peas kokku joonistuma, millisest toorainest ning millise kangusega õllega on tegu,» seletas ta.

Ojaperv nõustus, et kõrvaltvaataja jaoks võib see kõik paista paraja tuumateadusena. «Üleöö seda selgeks ei õpi, vaid see nõuab kogemust ja huvi,» lisas ta.

Huvitaval kombel päevast päeva õllede maailmas tegev mees ise lihtsalt janukustutamiseks õlut ei tarbi, vaid talle pakub eelkõige pinget erinevate maitsete kogemine. «Saunas vahest ikka juhtub, et joon ka janukustutamiseks, aga tegelikult, kui võtan õlle lahti, siis 99 protsenti ajast tutvun joogiga, uurin selle kohta lisainfot ja kirjutan enda jaoks üles väikeseid märksõnu,» märkis Ojaperv.

Kesvamärg passib oma sõnul Belgia päritolu Lambic õllestiile eelistava Ojaperve kinnitusel kenasti ka jõuluprae ning verivorsti kõrvale. «Näiteks Lehe pruulikoja Black IPA sobib väga hästi jõuluprae juurde,» soovitas ta.