Aidi Vallik: Nagu vanajumal oleks lapsena mänginud

Foto: Mana Kaasik

Siis, kui vanajumal oli veel väike laps, ta alles mängis ja harjutas maailma loomist. Kõigepealt tegi ta Pangodi mäed, Pandivere ja Haanja kõrgustiku. Kunagi hiljem ehitas ta valmis ka Alpid ja Karpaadid ning lõpuks jõudis isegi Himaalaja tegemiseni, aga just siin Eestis oli tema liivakast. Mulle meeldib nii mõelda, selles on nagu mingi side minu ja jumala, minu ja siinse looduse vahel. Sest just siia, Kambja valda Pangodi kanti ma ju lõpuks oma kenas keskeas välja jõudsin.

See rõõmus teletupsumaastik, kus lainjad künkad vahelduvad väikeste puistutega kaetud põllusaarekestega, ärgitas algusest peale mu fantaasiat ja mängis meeltega. On üksikuid kõrgemaid kohti, kust eemale kaugusse võib maastiku langedes üle nende põlluküngaste ja –saarekeste vaadata oma kuus-seitse või isegi rohkem kilomeetrit. Ega Tamsa küngastel siis asjata Elva raudteejaama kontrollimise pärast tankilahingut peetud – kuigi tehniliselt ei ole see enam mitte Kambja, vaid Nõo vald. Pangodi mägedega on kirjade järgi tegemist ikkagi.

Nii vaheldusrikas, nii muutuv, tõesti nii, nagu laps oleks maaga mänginud – selline tundub siinne maastik laudsiledalt Läänemaalt tulijale. Ja midagi sellest lapselikust vabadustundest, mängulisusest, innukusest ja ettevõtlikkusest leidub ka siinsetes inimestes. Lood ja laulud on hinnas, pillimäng, tantsud ja kokkukäimised ka – võib-olla soodustab sellist vaimulaadi Lõuna-Eestile tüüpiline hajaasustus, kus naabertalude vahele jääb mitusada meetrit metsa või põldu, hea, kui teise pere tuled õuele ära paistavad.

Siinne küngastevaheline elu ja siit kirjapandud rahvajutud tunduvad olema siiski kuidagi rõõmsameelsemad ja elujaatavamad kui sarnase kuppelmaastikuga Võrumaa lood, kus iga kruusakünka taga on peidus järgmised tondijutud või hirmsad perekonnasaladused. Võib-olla annab siinsele tartumaisele olustikule elutervema lihvi Eesti vanim koorimuusika ja varaseimad talurahvakoolid, ühesõnaga vanim organiseeritud huvi- ja haridustegevus? Sama ajal puudutas seda piirkonda nagu Võrumaadki Põhja-Eestist kauem ning sügavamalt katoliiklus oma müüdi- ning laululembusega.

Olen selle üle mõnigi kord mõtisklenud, millest võib tulnud olla see teataval määral tunnetatav mentaalne erinevus Põhja- ja Lääne-Eesti ning Lõuna-Eesti vahel. See piir jookseb diagonaalis kusagilt umbes Vändra ja Türi alt sinna Narva juurde välja, just umbes seda vana Liivimaa piiri mööda, ja tõmbab nagu eraldusjoone teatud üldiste väärtushinnangute, tõekspidamiste ja inimeste üldiste loomuomadustegi vahele. Ülespoole jääb kompromissitum, rangem, realistlikku ja kainet ilmavaadet ülemaks hindav meelelaad, kunagine karm vennastekoguduste liikumine, mis isegi punased triibud seelikutes patuseks põlgas, baptism ja kõik see muu, mistõttu inimesed häbenenud isegi rahvaluulekogujatele oma lugusid ja laule ette kanda. Lõunasse jäävad tralli- ja meeste joomalaulud, üles märgitud tantsumängud, poolakate ajutine võim, jesuiidid, teeäärsed kabelimäed, lauluimäd, metsatondid, essütäjäd ja tohutu põnev usukommetega segatud ebausukommete rägastik.

Foto: Mana Kaasik

Kuidagi on sealt tänapäeva elu edenenud edasi nõnda, et inimeste ettevõtlikkus ja tarm tundub olevat lõunas suurem kui läänes ja põhjas. Läänest lõunasse Kambja valda kolides olime alguses üpris üllatunud, kui paljudes taluväravates suurte teede ääres on inimesed üles seadnud oma väikesed müügiletid, et pakkuda seda, mis neil parajasti pakkuda on: mett, seeni, herneid, kurke, õunu, maasikaid ja nii edasi. Läänemaal vähemalt seitse aastat tagasi veel sellist vaatepilti polnud küll kuskil näha, või kui kuskil oli, siis oma tiheda ringisõitmise juures mul sinna sattuda ei õnnestunud. Ega praegugi ma seal väga teeäärseid müüjaid näe, kuigi vaevalt et maainimeste sissetulekud seal suuremad on kui Tartumaal. Küllap on vahe ikka ette- ja kättevõtmises. Ja tõekspidamistes, mis siinpool peab sellist tegevust loomulikuks, aga sealpool imelikuks.

Juba enne Kambja valda kolimist, ammu enne seda, teadsin ma Läänemaa ja Haapsalu kohta üht: läänlasel võtab hirmsasti aega, enne kui ta uue inimese omaks, endi hulka vastu võtab, sellega läheb isegi aastaid, aga kui ta seda kord teeb, siis teeb ta seda päriselt ja alatiseks ja kogu südamega.

Noh, kestvuse ja stabiilsuse kohta ma veel öelda ei oska, aga omaksvõtmise kiirus hämmastas mind Kambja vallas tõeliselt. Meil polnud sissekolimisest möödas veel kuudki, kui õuele keeras haagisega sõiduauto ja uksele tuli koputama asjaliku olemisega mees, et kutsuda meid haridusselts Tõrviku poolt korraldatud vabariigi aastapäeva tähistamisele. Ta oli vallast kuulnud, et siia tallu kolisid uued inimesed ja oleks ju tore tulla Pangodi-äärsete külade inimestega tuttavaks saama ja iseennast tutvustama.

See kutse oli hindamatu kingitus, sest tõepoolest sellest koosviibimisest said alguse suhted mitme oma kandi perega, hakkasid arenema sõprussidemed mõnegagi, sai hakata üles ehitama uut tugivõrgustikku, mille pärast ma kolides olin vaat et kõige rohkem veel mures olnud. Kellele helistada, kui auto hommikul käima ei lähe? Kellelt saab siinkandis parima hinnaga küttepuid tellida? Keda kutsuda abijõuks mõne ootamatult ette tuleva raskema töö juurde? Kes müüb koormaga sõnnikut? Kas siinkandis tegutseb puuseppa, kellelt uksi saaks tellida? Nii palju küsimusi on uude kohta kolides, ja neile aitavad alati vastata teised.

Haridusselts Tõrvik oma veetlevalt vanaaegse nimega on minu meelest täiesti asendamatu ettevõtmine, mis siin Kambja vallas inimesi liidab ja kogukonnatunnet hoiab. Selle (taas-)asutasid läinud sajandi üheksakümnendatel aastatel Unipiha algkooli õpetajad Eha ja Lembit Jakobson, elustades ka seltsi esimese vabariigi aegse nime. Sinna kuuluvad esmajoones Unipiha algkooli vilistlased ja lapsevanemad, kuid selle tegevusse on haaratud ka kõik teised, kes end Unipiha kooli või Pangodi kandiga kuidagi seotuna tunnevad. Seltsi tegevuse kese on muidugi väike lummav Unipiha koolimaja järve kaldal. Sinna tuleb rahvas kokku tähistama igal aastal nii vabariigi aastapäeva kui jõulupühi, kuid viimastel aastatel korraldab Tõrvik kooliõuel ja rannal ka muinastulede ööd augusti lõpus.

Foto: Mana Kaasik

Unipiha koolimaja interjöör on tänapäeva maailmas tõeline maiuspala nostalgikutele ja romantikutele. See on üsna väike ja madal puumaja – kõigest kaks klassituba, söögisaal, kabinet ja köök. Suured puudega köetavad ahjud. Pruunid päristahvlid, valged kriidid. Klaver klassitoas ja raamaturiiulid sealsamas. Kapi otsas kuretopis. Kahes liitklassis kokku veidi üle kümne lapse. Kool nagu „Bullerby lastes“, mitte tänapäeva Eestis! Ja jumal tänatud, et selliseid veel alles on! See soe ja hubane atmosfäär seal ei ole võrreldav millegi muuga. See on nagu ajaränd kuhugi hoopis turvalisemasse, vaiksemasse maailma. Kui wc-d poleks veega ja köögis poleks tänapäevast köögitehnikat ja nõudepesumasinat, siis võiks tõesti arvata, et oled ajamasinas sada aastat tagasi rännanud.

See koolimaja jääb lastele meelde, kindel see. Ja eriti ehk need kehalise kasvatuse tunnid, kui õpetaja nad kanuudega järvele viib. Seda juba mujal järele ei tee. Nii et ma tõesti loodan, et Unipiha algkooli säästetakse sellest juhmakast väikekoolide liitmise programmist edaspidigi, nii et lastele jääb alles nende pisike Bullerby, õuesõppekoda, järv ja kooliõuemängud. Ja haridusseltsile ning kogukonnale võimalus koolimajas koos käia.

Siin me laulame koos. Siin võtab Ülo lõõtspilli ja õpetab selgeks järgmise ja järgmise tantsumängu. Siin loeme jõulupühade puhul jõulujuttu mingist hullust päkapikust, kelle nime ma alati ära unustan, aga see lugu on vist Leelo Tungla kirjutatud, kui ma ei eksi. Siin me teeme oma pisikest viktoriini ja Anari loitsib meiega lumises kooliaias. Siin me arutame omavahel, mida vallast kuulukse, ja klatšime natuke. Siin me kuulame, mida vanad mehed räägivad sellest, kuidas kunagi ammu oli. Siin me ajame lorijuttu ja naerame, nii et silmad märjad. Siin me näeme, kuidas kõigi lapsed aina kasvavad, ja nii, nagu nad kasvavad, nii märkame aja möödumist, aga sellest me ei räägi.

Just nüüd, kui ma seda lugu siin kirjutan, meenubki mulle, et juba homme õhtul lähengi jälle väiksele koosolekule, kus me aktiiviga peame arutama järgmise suve muinastulede öö peaesineja küsimust ja ära otsustama, kelle kutsumiseks meil ikkagi raha jagub. Sest jah – kui seitsme aasta eest kutsuti mind esimest korda Tõrviku peoõhtule, siis nüüd juba mitu aastat aitan ka mina ürituste korraldamise juures jõudumööda mõelda ja teha ning see on nõnda kujunenud väga loomulikku rada pidi. Ma hakkasin üsna ruttu tundma, et olen omaks võetud, ja juba olingi osaline. Ma olengi kodus. Ning need Kambja valla maastikud on mu lemmikmaastikud. Nagu vanajumal oleks lapsena mänginud.

Kirjanik Aidi Vallik saadab oma mõtted teele Kambja vallast. Kambja vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.