TAUST ⟩ Kõnelusi vanaemadega: vanasti ikka ei olnud muru rohelisem

Saaremaa vanaema köögilauda kaunistavad oma aia roosid. Foto: Erakogu

Eestile omaselt kõleda ja karge talve eel sunnivad jutud elektri varustuskindlusest ja aina kerkivatest toiduhindadest rahakotisuud kinni hoidma ja igapäevarutiini ümber hindama. On aga koht, kus maailmamured näivad kaduvat ja kasulikke soovitusi saab pealekauba – vanaema köögilaua taga.

Vanaemade raudvaras on ühe kuldreeglina kirjas, et lapselapse küllatulekul peab igal juhul midagi lauale panema: Saaremaal tehti mulle kannutäis kohvi, pakuti kiluleiba ja imemaitsvaid pannkooke.

«Teie olete ju pensionärid, mina töötav noor. Mu teenistus on kindlasti suurem kui teil. Mina peaks teile taskuraha ja tuge pakkuma, mitte teie mulle!» arutlesin ja küsisin, mida vanaema Vilma arvab, millele minu raha enim kulub.

«Ah soo... No emotsiooniostud!» teatas Saaremaa vanaema ja kirjeldas, et tema uisapäisa poes ei käi ja kõike ostetavat on ikka eelkõige vaja.

Ta meenutas, et ükskord kingiti talle kinkekaart, millega ta hädas oli: «Tead sa, viimasel päeval, kui tähtaeg löppema hakkas, ma lihtsalt pidin midagi ostma. No vot ja siis mina ajasin seal neid asju omale kotti,» naeris ta. Kinkekaardiga ostis vanaema endale asju, mida ta muidu enda sõnul ostnud poleks. «Ma ei mötlend üldse järgi.»