/nginx/o/2022/06/14/14625001t1hfd4b.jpg)
Punamonumnetide seaduseelnõu saadeti juba riigikokku, kuid sellega ei ole kõik ühtmoodi rahul. Punatankide ja vallutussõda ülistavate monumentide mahavõtmine on kõigile arusaadav, kuid muinsuskaitse ei luba kultuuriobjektide elemente kergekäeliselt maha võtta.
Ehitusseadustiku muudatused, mille eesmärgiks on lõpetada punamonumentide ajastu Eesti avalikus ruumis, kiideti heaks valitsuse istungil 10. novembril.
Justiitsministeeriumi kodulehelt loeme, et kui omavalitsus jääb enda territooriumil uute nõuete jõustamisega hätta või ei astu vajalikke samme, saab uue seaduse alusel sekkuda riik, määrates sunniraha või asudes vajadusel ise monumenti eemaldama.
/nginx/o/2018/11/18/11585174t1hc5e0.jpg)
Sillamäe kesklinn on tervikilikult üles ehitatud stalinliku ampiiri kaanonite järgi ning seda on tahetud võtta muinsuskaitse alla, kuid muinsuskaitse amet peatas hiljuti selle menetluse.
Linnapea Tõnis Kalberg (Keskerakond) aga ei näe, et hoolimata Stalini ajastule iseloomulikust väljanägemisest puudutaks punamonumentide seadus nende linnasüdant.
Linnavalitsus ja volikogu on juba alustanud eriplaneeringuga, mis tagab nende linnasüdamiku edasise tervikliku ajaloolise välisilme säilimise. «Reegleid saab kehtestada ka üldplaneeringuga,» kinnitas linnapea Postimehele.
Kalbergi sõnul tuli initsiatiiv linnasüda riikliku kaitse alla võtta just muinsuskaitseametist, kus alustatigi selleks menetlust, mis aga on nüüdseks peatatud. «Mitte lõpetatud,» rõhutas Kalberg.
Riikliku muisnuskaitse all olemine tooks tema sõnul kaasa riigipoolse pädevuse erinevate restaureerimislahenduste väljatöötamisel. Ta toob näiteks rõdude rekonstrueerimise, milleks on muinsuskaitseamet töötanud välja tüüplahenduse. Kalbergi arvates on oluline seegi, et riik saab rahastada töid muinsuskaitse all olevatel objektidel ja aladel ning ka Euroopa Liidu toetused sõltuvad muinsuskaitse all olemisest.
/nginx/o/2022/06/14/14624923t1h8c0f.jpg)
Teine lugu on Sillamäe linnapea sõnul juba restaureeritud üksikute hoonetega, kus interjööris on alal hoitud ka nõukogudeaegsed dekoratsioonielemendid. «Kinomaja ja kultuurikeskus on juba muinsuskaitse all kui arhitektuuriobjektid, kuigi seal seintel on nii nõukogude ajal kasutatud sümboolikat kui ka Marxi ja Lenini portree,» ütles Kalberg.
Justiitsminister Lea Danilson-Järg (Isamaa) on rahul, et nn punamonumentide seadus on teel riigikogu poole. Ta kinnitas, et objektidega, mis on kaitse all, ei tohi midagi teha, vastasel korral näeb seadus ette karistuse.
«Selleks, et selliseid objekte, mida peetakse vaenu õhutavateks ja okupatsioone õigustavateks, maha võtta, tuleb nad kõigepealt kaitse alt välja saada, mille kohta saab teha vastava ettepaneku muinuskaitseametile,» selgitas ta. Ministri sõnul on kindlasti vaja luba ka siis, kui tahetakse vaid midagi eemaldada muinsuskaitse all olevast objektist.
Kui muinsuskaitseametiga kokkuleppele ei saada, siis edasi peab otsustama valitsuskomisjon, mis võib nõuda siis juba teatud poliitilisi kokkuleppeid, lisas Danilson-Järg.
Ka Sillamäe kultuurimajast, kus on üsna palju nõukogudeaegset punasümboolikat, ei saa ministri sõnul ilma loata midagi eemalda, kui hoone on riikliku muisnuskaitse all. «Majade puhul on vaja siis luba, sest maja jääb ju ikka püsti, eemaldatakse vaid teatud osad,» selgitas ta.
Seal on isegi Nõukogude Liidu vapp seinal – päris hirmus värk. Piltide peal näevad nad mõlemad, nii Sillamäe kultuurikeskus kui ka kinomaja õudsed välja.
Lea Danilson-Järg
Sillamäe kultuurimaja suhtes on Danilson-Järg üsna resoluutne: «Seal on isegi Nõukogude Liidu vapp seinal – päris hirmus värk.» Ta lisas: «Piltide peal näevad nad mõlemad, nii Sillamäe kultuurikeskus kui ka kinomaja õudsed välja.»
Seaduse kohaselt saab vaenulike sümbolite eemaldamise algatada omanik, olgu siis eraomanik või omavalitsus. «Kui aga omavalitsus midagi ei tee ja justiitsministeerium leiab, et sealt tuleb teatud sümboolsed esemed maha võtta, siis pöördub ministeerium muinsuskaitseameti poole. Kui seal kokkulepet ei saada, võib edasi tegeleda vastav valitsuskomisjon,» selgitas ta protsessi käiku.
Danilson-Järg leiab, et see on ühiskondliku tunnetuse küsimus ja ei ole mingit joonlauda, et üks tuleb maha võtta ja teine mitte. «Selleks töötavadki komisjonid, et oleks võimalik kaalutleda ja et oleks ka arutlusruumi. Hinnata tuleb iga objekti eraldi. Kui tekivad vaidlused, siis peaks olema võimalik need lahendada. Selles ongi seaduseelnõu mõte.»
Seaduseelnõu suhtes on üsna kriitiline Eesti Kunstiakadeemia õppejõud, Rahvusvahelise Kinnismälestiste Nõukogu ICOMOS asepresident ja Muinsuskaitse Nõukogu esimees Riin Alatalu.
/nginx/o/2022/10/07/14884566t1h6f05.jpg)
«Seadus võib tuua kaasa ajaloo tunnismärkide kustutamise. Eesti tegi tegelikult oma territooriumi kõige vastuolulisemast pärandist puhtaks juba 1990ndate alguses. Need, mis täna alles on, ei peaks olema vihaõhutamise objektid, vaid me peaksime tegelema ajalootunnismärkide mõtestamise ja teadvustamisega,» ütles ta.
Sillamäe on selles mõttes Alatalu arvates eriti huvitav ja selle kõrvale saab panna Mussolini linnad või ka Hitleri linnad, mida ka tänasel päeval hoitakse, sest need tuletavad meelde keerulist ajalugu.
Viha õhutavad ikkagi inimesed, mitte hooned, toonitab ta. Alatalu arvates võime selle seaduse rakendamisel tekitada elanikkonna, kes ei tea ajaloost enam mitte midagi.
«Kultuuripärand on nagu kõigile avatud ajalooõpik. See on meie argikeskkond, ja seeläbi tõhusam kui kooliõpikud või raamatud,» selgitab Alatalu. «Kui tekitame sinna valged laigud, siis meie inimesed ei tea, mis on ajaloos olnud.»
Alatalu arvates aetakse segamini postamentidele pandud tankid ja muud sõda õhutavad monumendid ning ajaloo- ja kultuurimälestised, mis võivad olla osa meie arhitektuuriloost. «Me peame oma ajalugu teadma!» rõhutab ta.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
/nginx/o/2022/11/04/14940934t1h3348.jpg)