100 nägu ⟩ Johanna-Maria Lehtme: väsimatu abiingel

Tallinn Slava Ukraini juht Johanna-Maria Lehtme. Foto: Sander Ilvest

Erakordsed ajad nõuavad erakordseid inimesi. Juuraharidusega Johanna-Maria Lehtme elu enne Ukraina sõda oli suuresti seotud kõiksuguse korraldamisega: PÖFF, Odessa rahvusvaheline filmifestival, Tallinn Music Week, moefirma, reisifirma jne. Elu suurima korraldamisega on ta aga tegelenud sel aastal, mil vastuseks Venemaa Ukraina agressioonile lükkas ta käima MTÜ Slava Ukraini.

Vähem kui aastaga on Slava Ukrainist saanud omaette kaubamärk – ei ole vaja kellelgi seletada, kes nad on ja mida teevad. Avalikkuse ette jõudis Johanna-Maria Lehtme tänavu kevadel riigikogus esinedes.

«Eks jalg alguses ikka värises korralikult. Teadsin täpselt, milliste lausetega ma alustan. Aga riigikogule ei saa võib-olla nii öelda, sest kartsin ju ka, et kes olen mina, et tulen siia ütlema. Aga ütlesin! Kahetseda pole midagi, sest ilukõnedeks pole praegu aega ja seda tuleks kasutada tegutsemiseks. Paar päeva hiljem tuli osa riigikogu liikmeid Slava Ukraini lattu kohale ja pakkus oma abi,» ütles ta intervjuus Postimehele.

Kuidagi on see selge pilguga õbluke naine suutnud oma sõnumi viia muidu umbusklike eestlasteni. Lehtme on olnud väga mõjus: oma panuse Ukraina abistamiseks on andnud sajad tuhanded inimesed. Mitme miljoni euro eest on Ukrainasse viidud kiirabiautosid, meditsiiniseadmeid, toitu, sõdurite talvevorme, hügieenivahendeid, sooje tekke ja riideid ning palju muud.

Johanna-Maria Lehtme erakordsust on Eestis ka märgatud: aasta eurooplase tiitel tuli talle endalegi üllatusena, aasta naise tiitel enam vast mitte. Oleks väga kummaline, kui tema auhindade loend lisa ei saaks. Aga see kõik ei tule lihtsalt – aasta naise tiitlit vastu võttes ütles ta: «Tunnistan, et ma ei ole juba üheksa kuud teinud nö normaalse elu asju, seetõttu olen tänulik, et saan siin täna teie keskel olla ja astuda korraks sellest sõjaolukorrast välja. See on mulle väga-väga suureks abiks.»

Pea kõikides pikemates intervjuudes on Lehtmelt küsitud nö sõjaväsimuse kohta. «Ma pean jaksama lõpuni, siin ei ole muud valikut. Ma pean jaksama lõpuni, senikaua, kuni Ukraina võidab,» ütles ta Postimehele. Ja ta jaksab! Lehtme on ise tunnistanud, et tema stressitaluvus on sõjaga tõusnud, ta jaksab tegutseda pikki perioode väga suurel intensiivsusel.

Selline põlemine on aga võimalik vaid tänu Eesti rahvale, kes mõistab vabaduse väärtust ja teab, et ka kõhu kõrvalt säästetud annetus Ukraina rahvale on väike ebamugavus võimaliku sõja kõrval.