/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
/nginx/o/2012/03/06/999946t1hd57a.jpg)
Eestis on viimasel ajal tekitanud elevust nõue, et senised vanas kirjaviisis olevad maatükkide nimed tuleb ümber vormistada. Keelemees Peeter Pälli kinnitusel on seda vaja segaduste vältimiseks.
Miks ei tohi kohanimi olla vanas kirjaviisis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kirjaviis on kokkuleppeline tähistusviis, kuidas me mingit nime kirja paneme ja eesti keele uus kirjaviis on see, mis kehtib,» selgitas Eesti kohanimede asjatundja Peeter Päll. Tema sõnul on vaja seni vanas kirjaviisis olnud nimed ümber vormistada, kuna nende senine nimekuju on eksitav. Kui vanasti pani Lõuna-Eesti talumees oma maatükile nime Ukku, siis Pälli sõnul hääldati seda sõna ikka kui Uku.
«Ukku nime vast valesti ei loeta, aga kui on selline kohanimi nagu Jaama, mida vanas kirjaviisis kirjutakse Jama, siis on see ikka täiesti jama,» tõdes Päll. Lisades, et vana kirjaviis hakkab eksitama just tänapäevaseid kasutajaid.
Keelemees kinnitas, et hoolimata nimekuju nüüdisajastamisest jääb ju koha ajalooline nimi alles.
Eesti keele käsiraamat kirjutab, et vana kirjaviis on XVII saj lõpul kasutusele võetud lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas).
Vanas kirjaviisis kirjutatut tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega: Loja hääldatakse nagu looja, rõmustas on rõõmustas, niisamuti vaga, ühest, rikas.