/nginx/o/2022/11/11/14953812t1h864a.jpg)
17 aastat GULAGi laagrites veetnud võrratu kirjanik Varlam Shalamov väidab oma raamatus „Kolõma jutud “ (eesti keeles 2019, EKSA), et inimene on kõige visam olend meie planeedil. Tasub vägagi lugeda, et saada ettekujutust millestki meile hoomamatust; selle kõrval on meie tänane elu kauni Eestimaa igas paigas tõeline rõõm ja õnn!
Mõistagi on elu mitmekihiline, ka väljaspool käputäit Eesti suuremat linnakest, mida vist nimetataksegi „maaks“. Enamikele seostub see suvepäikese, lõhnavate heinamaade, vanavanemate, moosi, õunte ja muu meeldivaga. Suviti kõõluvad autode lõppematud rivid ikka veel siiani kitsal Tallinn – Luhamaa maanteel toidufestivalidele ja söögilaatadele. Tore, et mõnigi tallinlane enne keskikka jõudmist seeläbi enda jaoks Lõuna-Eesti looduse omapära avastab. Kunagi nimetati seda Liivimaaks. Mõned sajandid tagasi kulges postitee Tartust Riiga mööda käänulist, künklikku ja imekaunist maastikku, kus arvukad kõrtsid ja korrapäraste vahedega postijaamad reisijaile kehakosutust ja sooja ning hobusemeestele puhkust pakkusid. Just selle vana, tänaseks Postitee nime kandva turismitee äärde õnnestus meil 22 aastat tagasi juhuse (või ettemääratuse?) läbi väga vana, monumentaalne ja kaunis talukoht osta. Mäekünka otsas, avara vaate ja võimsa tammesaluga. Vanad hooned klassikalisel taluõuel. Tundsime just meid oodanud koha kohe ära…raha mõistagi polnud. Kuid kui on tahe, leidub ka võimalus!
/nginx/o/2022/11/11/14953815t1h05af.jpg)
Eelnev mõte sobib kõigiks elujuhtudeks. Ka maal elamiseks, mis tegelikkuses mõistagi on raskem, kui ajakirjanduse värvipildjutud maale kolivatest kuulsustest, kes keeravad oma senisele elule uhkelt selja ja alustavad justkui uut elu. Mõne aasta pärast on jälle samast lugeda, kuidas ikka ei sobinud, pettuti kõiges ja nüüd on linnaelu taas hoopis …turvalisem, loogilisem.
Fred Jüssilt küsiti kunagi, miks tema, põline loodusmees, maal ei ela? Küla kas neelab su alla või sülitab välja, tõdes klassik. Nii see tõesti on: ilma naabrite toe ja kogukonnata on maal elades, mitte pelgalt suve nautides, väga raske toime tulla. Kuidas koer külale, nõnda küla koerale – iidne Eesti vanasõna! Pelgalt raha ja kõrge enesehinnanguga kaugele ei jõua. Peab lihtsalt nautima ja armastama seda paika ja neid inimesi, kes sind ümbritsevad ja kellega suhelda on alati huvitav ja rikastav. Kulub aastaid, kui tulevad teadmised ja kogemused, kuidas napi rahaga lagunevaid vanu hooneid ja kinnivajunud kaevu toimimas hoida. Kalli terrassiõli asemel saab kasutada naabrimehelt saadud läbitöötanud diiselmootori õli, millega sobib immutada ka majavammist kahjustunud puitu, jne. Tööde osas tuleb alati teha valik: kas endale meelepärane või see, mida maal ON VAJA teha. Enamasti lükkubki rahateenimiseks vajaliku töö tegemine viimasele hetkele, sest vohava taimestiku ja laguneva hoonestiku ohjeldamiseks kulub palju aega ja vaba raha. Siis, kui oled toimetanud oma võimete piirini, pakid autosse aiasaadused, poed autoistmele rooli taha puhkama lootuses, et kurikuulus Tartu – Tallinn maantee jätab sind seekord ellu. (Olen aastaid pendeldanud Tallinna, Tartu, kus olen pidanud õppejõu ametit ja Põlvamaal asuva maakodu vahet.)
Just see tuiksoon on hoidnud mind samas ka toimimas. Skulptoriametiga maal teenistust ei ole. Puidust vigursaagijaid (termin Kati Murutari samanimelisest üllitisest) on minust kordades osavamaid. Puulusikate voolimiseks pole ehk veel sobiv iga kätte jõudnud. Nii toidavadki hunti jalad, veereva kivi peale sammal ei kasva. Olen aastaid sõitnud hommikuti 45 km Tartusse õppejõuametisse ja õhtul tagasi, et taas tuulehõredas tares õhtul ahjusid kütta. Pole seda kunagi kahetsenud ega liig kurnavaks pidanud, sest autoakendest avanevate maastike taustal looduse ilu jälgides on olnud parim aeg mõtteid koondada ja mõistagi on see ka parim stressiravim. Edasi, Tallinna poole ja sealt tagasi on aga raskem: sarjan ikka üht kunagist riigijuhti, kes aastaid tagasi muu kiitlemise kõrval väitis, et neljarealist maanteid pole Eestile vaja, liig vähe hukkunuid! Musta, siniste vilkuritega ametiauto tagaistmelt paistab elu teisiti, kui pimedas helkiva kiilasjää või tuisuga vene autovedajate ja muude rekkade kolonnis jõlkuvale päevast väsinud õppejõule. Foorumites on ju ka agarate roheliste kommentaare lugeda, et neljarealisi maanteid pole tarvis ehitada…Via Baltika…nukker huumor? Loodan, et Rail Baltic kunagi mööda vana Postiteed ei kulge.
/nginx/o/2022/11/11/14953818t1h12ae.jpg)
Kuigi tuleb tunnistada Tammsaare tõdemust “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” ei ole see üheselt mõistetav tänases ajas. On ju meie oma riigi olematu regionaalpoliitika tagajärg tegeliku maaelu järk-järguline tasalülitumine. Ümbritsev reaalsus ja kaine rahaline arvestus, emotsioonidele pole ruumi. Aga auto või traktori kütusepaaki pelgalt jutu ja armastusega ei täida.
Kanname oma esivanemate geene ja usun, et eelkõige need õnnelikud, kellel oli lapsepõlves side või mälestus oma esivanemate taludest, ületavad mõistusepärase mugavuspiiri ja hülgavad paljud hüved, mida üha paisuvad linnad pakuvad. Paraku on see siiski pea võimatu ilma linnatoeta, olgu see siis müüdav rohetoit, hoidised ja mesi jõukate linnarajoonide hipsteritele või IT teenused suurfirmadele vm. Kogu inimelu on ju vaid valikute kogum…
Skulptor Mati Karmin Kanepi vallast. Kanepi vald kannab koos 20 Lõuna-Eesti omavalitsusega 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.
/nginx/o/2022/06/17/14633298t1hd81b.jpg)