Jalmar Vabarna: Kultuur päästab maailma ja maakohad

Foto: Mana Kaasik

Aastal 2013 ostsin ma endale talu. Ma tahtsin endale oma kohta, maapinda, kuhu jalga asetades saan öelda, et see on minu oma. Tahtsin endale hingeprojekti, millega oma vaba aega täita, kuhu teenitud raha kulutada, kus pingeid maandada ning aeg ajalt sõpru võõrustada.

Läks täpselt nii nagu tahtsin, isegi paremini, vist.

Talu on hingeprojekt, mida arendades näed vaid sinist taevast ja rohelist muru, mis sest, et tegelikult on enamus aega ümberringi hall ning porine. Oma koht on väärtus, mis annab tuleviku vaates kindlust. See on alati see koht, mis on sulle ankruks ning toetab sind, kui elu pisut hektilisemaks läheb. Ellujäämise kunstide a ja o.

Minu talust on tänaseks saanud koht, kuhu tulevad lisaks minu sõpradele kokku veel tuhanded inimesed läbi suve, et nautida kultuuri ning koguda emotsioone. Et pidutseda ning lasta vabaks. Et unustada kõik, mis linnas kammitseb ja hingata värsket õhku. Koht, kuhu üheks õhtuks või mõneks päevaks peitu pugeda.

Selle otsuse, et minu talust ei saa (veel) elukohta, vaid saab kontserdipaik, tegin ma üsna teadlikult. Ma sain aru, et maal elamine ei tõmba mind veel. Ma sain aru, et minu missiooniks on pakkuda seda maa ilu veel paljudele inimestele ning hoida kodukandi majandusel elu sees. Setomaa õitsema, nagu me sealkandis armastame öelda.

Foto: Mana Kaasik

Trend ammutada kultuuri väljaspool linnakeskkonda on jätkuvalt kasvav. Õnneks. Miks õnneks? Sellepärast, et see on märk sellest, et me inimestena, eestlastena, vajame loodust. Me vajame aegajalt linnast eemale. Me vajame värsket õhku. Ning sellega, et me kasvõi turismi kontekstis satume maale, laeme iseenda patareisid, toetame maaelu ning pidurdame linnastumist. Me sõna otseses mõttes päästame maailma.

Kas sina oled sattunud mõnele kontserdile mõnes looduslähedases paigas? Oled ehk külastanud mõnd suveteatrit? Mis tunne sind valdas?

Aga kas kultuuri loomine väljaspool linna on üldsegi jätkusuutlik?

Tahaks loota, kuigi kultuuri, eriti suurprojektide, korraldamine väljaspool linna on oluliselt kallim. Kui hinnaralli jätkub, võib meid juba varsti ees oodata olukord, mil sündmusi, olgu nendeks siis muusikafestivalid või suveteatrid, jääb rohelistes keskkondades järjest vähemaks ning seega põhjusi linnast välja sõitmiseks samuti. Selleks, et päästa maailm ja maakohad on vaja pealehakkamist, optimismi ning riigipoolset jätkuvat tuge korraldustegevusteks.

Kultuurisündmuste edu sõltub täna suuresti kolmest aspektist - sisu, keskkond, tegijad. Need kolm ei ole kindlasti olulisuse järjekorras siia kirjutatud, need kõik kolm peavad olema õiged, et asi päriselt õnnestuks. Kuidas seda saavutada? Retsepti sellele on keeruline kirjutada, sest inimeste maitsed ja taju on väga erinevad. Selge on see, et iga korraldaja peab oma kõhutunnet usaldama ning olema motiveeritud enda väljamõeldut ellu viima.

Foto: Mana Kaasik

Ma loodan, et kõik saavad aru, et Eesti on piisavalt väike, et kiigata ka kaugemale, kui kesklinn. Kogume emotsioone, mitte asju. Toetame Eesti kultuuri käekäiku ning püüame aru saada, et see kõik on meie endi hüvanguks. Oleme kultuuri suhtes ärksameelsed.

Kultuur päästab maailma ja maakohad!

Jalmar Vabarna loob elamusi kogu maailmas, Euroopas ja Setomaa vallas. Setomaa vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024 aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.