Sotsiaalabis pettunud vanahärra: mulle öeldakse, et saa ise hakkama!

Toas ei ole Ingvaril teha muud kui vaadata telekat, sest rulaator talle tuppa ei mahu ja selleta temast erilist käiat ei ole. Toas pole selleks ruumigi. Foto: Eero Vabamägi

Pelgurannas elav vanahärra on enda sõnul juba aastaid Põhja-Tallinna valitsuse sotsiaalosakonnaga vaenujalal olnud: küll ei pakuta talle korterit, tal on soovitatud end ära tappa ja nüüd kustutati ta elupinda vajajate nimekirjast sootuks. Sotsiaalosakond sedastab, et nii must-valge see olukord ei ole.

«Jumal tänatud, et mul siin prussakaid ei ole,» ütleb 66-aastane Ingvar, kelle päevad mööduvad peamiselt umbes 12-ruutmeetrise üürikorteri diivanil, mis on ühtlasi ka tema voodi. Pelgurannas Randla tänaval asuvas kööktoas on mees olnud üürnik ligi kümme aastat, tasudes selle eest iga kuu koos kommunaalmaksetega keskeltläbi 200 eurot.

Vaatepilt on trööstitu: põrand tahaks väljavahetamist, aknad on katki, seintelt ja laest koorub värvi. Vannituba asub koridoris ja seda tuleb jagada naabriga. Toas on kõik kohad täis kuivaineid, mida vanahärra saab toiduabina, ja ravimeid, mille igakuise soetamise summa mehele palju peavalu tekitab.