Priit Strandberg: Ars amandi

Foto: Mana Kaasik

1997. Lasnamäe, Katleri Põhikool, II klass. Jalutasime pärast tunde paneelmajade vahelt kodu poole, kui mu sõber küsis, et kas tahan saladust näha? Muidugi tahtsin. Selle peale avas ta ühe paneelmaja küljes asuva raudluugi ning võttis sealt välja veel sulgedeta, väikese ja palja linnupoja. Ütles, et leidis väiksekese pesa alt kukkununa ning kasvatab teda oma riidekapis. Siis võttis ta linnukese pihku ning toitis teda Cheetose krõpsudega. Pakk Cheetost maksis tollal 2 krooni ning oli taskukohane snäkk, mida keldripoest lisaks sihvkadele osta jaksas. See kõik tundus väga täiskasvanulik. Sellest saladusest said nii mõnedki koolikaaslased ka kuulda ning see pakkus neile rohkelt inspiratsiooni. Linnupidamisest sai omamoodi moeröögatus. Pooltel minu sõpradest olid linnupojad ning ilmselt hakati linde võtma ka pesadest, kuna linnu omamine oli popp ja põnev, kuid nõudlus poegade järele oli suurem, kui pesast kukkunud lindude arv. Linnu pidamine tundus midagi suurt, selles oli halastuse ja armastuse maiku. Kindlasti oli see etem, kui mõnede vene poiste seas levinud kasside piinamine.

Mina eelistasin aga triitoneid. Nendega oli lihtne - oli vaja minna liivakarjääri juurde, kükitada vee ääres ning kiire liigutusega triiton veest kätte saada. Vesilikule sai kodus luua väikese akvaariumi ning saiapuruga isendeid toita. Vanemad nõudsid selgitusi, kuid toda hobi ei olnud raske põhjendada: “Kõik peavad triitoneid, mõned isegi linde. Vaadake kui hea, et ma lindu ei pea.”

Kuid erinevalt nendest lapsepõlvehobidest jõudis Katlerisse, Paasiku tänavale ka üks mujal populaarsust kogunud harrastus – sõbrapäevik! See oli märkmikulaadne toode, mille iga uue lehekülje sai täita mõni sinu sõber, vastates märkmikus esitatud küsimustele. Küsimused olid lihtsad – märkmik tahtis teada, mis on sinu lemmiktoidud ja - filmid, samuti küsis see arvamust päeviku omaniku kohta, tahtis teada parimate sõprade nimesid ning uuris väljavaateid tulevase elukutse osas. Ühe põhjapaneva ning pahvikslööva küsimuse leidis aga lehekülje päris lõpust – mis on sinu elu suurim eesmärk?

Sellele ei osanud 2. klassis mitte keegi eriti ammendavalt vastata. Püüti leida eakohaseid vaimukusi või särada mõne originaalse ning ootamatu sentensiga. “Juua võimalikult palju coca-colat” või “süüa ära kogu maailma šokolaad” ning muud säärased võimatud, kuid ilusad unistused ja sihid. Oli muidugi ka realistlikumaid vastuseid nagu “teha ümbermaailma reis” või “sõita kuule”.

Foto: Mana Kaasik

Sõbrapäevikut pidasid kõik ning kes sind vähegi oma sõbraks pidas, palus sul täita ka lehekülje tema päevikus. Seega tuli vastata üldistavale küsimusele “Mis on sinu elu suurim eesmärk?” väga mitu korda. Võib aimata, et 8-aastasena ühe kevade jooksul ca 30 korda sellisele küsimusele vastamine võib avada lapses ootamatuid mõttelaekaid. Kuid ükskord järjekordset märkmikku täites kargas mulle viimaks vastusena pähe sobiv kalambuur – “ellu jääda”. See vastus erutas mind ning nägin, kuidas päeviku omanik luges seda suure rahulolu ning kerge kadedusega südames. Edaspidi kirjutasin ma nõnda kõikidesse sõbrapäevikutesse: “Minu elu suurim eesmärk on ellu jääda”. Sõbrapäevikuid lugesid ka laste vanemad ning kui nägin ükskord sõbra sünnipäeval tema vanemate ilmeis äratundmist ning teatavat muhelust lugedes minu vastust küsimusele “elu suurim eesmärk”, tundsin uhkust ning kindlust, et olen leidnud sellele küsimusele kõige õigema vastuse - “ellu jääda”.

Kuidas siis pälvida see ellujäämine, igavene elu? Nagu laps, nagu iga inimese hing, ihkab igavest elu ka iga riik ja kultuur, iga orkester, teater, kirjanik, kunstnik. Loomulikult mitte maist, vaid vaimset igavest elu, tabades oma teostes või elus kestvat tõepuudutust läbi ajastute. Nagu Vana-Kreeka mütoloogia või Shakespeare ning Globe, nagu Mozart ja Viin või Taj Mahal, nagu Franciscus Assisist, Notre Dame, Pirita Klooster või “A.H kirjanik Tammsaare.” Surnud kultuurid ja kunstnikud, kuid siiani elus. Shakespeare mainib paljudes sonettides, et läbi poeemi annab ta armsa ilule igavese elu. On väga palju meile tundmatuid kultuure ja inimesi, kes nimetult meis edasi elavad. Ratta leiutaja, mõni müütide vestja või lihtsalt väga hea inimene. Samuti on võimalik igavesti surra. Igavesti surevad režiimid ja diktaatorid, tapjad ja hävitajad. Nad surevad igal ajahetkel üha uuesti ja uuesti, samal ajal kui mõned muud aina elavad ja elavad.

Foto: Mana Kaasik

Kuidas jääda ellu? Ehk leidub vastus hoopis ühes teises kunstis: ars amandi – armastuse kunstis? Iidseim ning raskeim, saladusi täis küsimus, samas lihtsaim, kõikjalt vastuvaatav vastus igale küsimusele – armastus. Ka 2+2 = eelkõige armastus ning siis alles 4. Ilma armastuseta ei oleks elu, ei oleks ka ellujäämist. Ei oleks ka kunsti. Elada ilma armastuseta on võimatu. Ilma armastamata. Luua ja laulda ilma armastuseta on “tuules tuiskava liiva kella valamine”, sõelaga vee kandmine, silmadeta vaatamine.

Ma ei tea midagi, mis ei oleks armastus. Sellepärast me oskame öelda vaid asju, mis on armastus. “Armastus on pärl”, “suurim neist kolmest on armastus”, “vaid see on armastus”, “mulle meeldib naer, mulle meeldib armastus” jne. Ühtlasi aimame me armastuses küsimusi (“mis värvi on armastus?”) ja ohtusid (“armastusega ei tehta nalja”), mis mõistet müstifitseerivad. Kui kreeka keeles eristatakse eriarmastuse vorme (Jumala armastus, romantiline armastus, vanemate armastus jne) erinevate sõnadega, siis meil Eestis on üks ja ainus, kõikehõlmav “armastus”, mille kõrval ainsa sünonüümina seisab Eesti Õigekeelsusõnaraamatust vapralt, kuid üsna hüljatult üksiküritaja “lemme”. Armastus kõlab meie keeli peaaegu nagu “tõde” või “Jumal”.

Kõik on lihtne. Tuleb piiritult armastada. Aga kuidas? Teadagi on armastus tegu, mitte tunne. Väga lihtne on armastada oma lapsi ja kalleid. Kuidas aga armastada ülbet tööandjat, koolikiusajat, pedofiili? Kuidas armastada raha, hasartmänge, alkoholi, kuritegevust, korruptsiooni? Mis oleks tõeline armastusetegu suunal Moskva? Kas kusagil on olemas “book of love”, millest laulis the Magnetic Fields, mis õpetaks tegema armastusetegusid? Mille järgi end seada, kui mõne inimese ühiskonnast isoleerimine võibki päriselt olla armastusetegu ka kinnipeetava enda suunal, kui selle kõrval on armastuse tegu näiteks ka abikaasale lillede viimine? Ja kas lillede viimine on ikkagi armastusetegu? Kes need lilled kasvatas, kes selle pealt teenib, mis ta selle rahaga teeb? Selle lihtsa teoga, mis sünnib armastusest, võin teadmata teha kellelegi halba. Mis siis, kui inimene ei soovi, et tema suunal tehakse armastusetegu? Kust võtta õigus uskuda või arvata, et minu tegu on armastusetegu?

Iga tegu võiks sündida armastusest. Inimese pärusmaa on vaid loota ja püüda neid tegusid sooritada. Otsida oma tegutsemises armastust, isegi kui see mõnes olukorras tundub võimatu. Ka pesast kukkunud linnu riidekapis kasvatamine ning salaja külmikust näpatud viineritega toitmine oli armastusetegu. Triitonite karjäärist püüdmine ning 3- liitrises purgis koos kahe vetikaga kasvatamine tahtis seda samuti olla, kuna uskusin, et neil vesilikel on minuga koos huvitavam elu, kui liivakarjääris. Kui leidsin nad ühel päeval pärast kooli tolmurullide seest surnuna, sain aru, et armastuseteona oli see läbi kukkunud ning vaesekestel ei õnnestunud ellu jääda, nagu olin oma peamise eesmärgina kõikide sõbrapäevikutes kuulutanud. Kui on jõud, mis võib päästa maailma ning kinkida igavese elu, siis on see armastus.

Näitleja Priit Strandbergi koduvald on Kastre. Kastre vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.