Ukraina filosoof: Venemaa taktika on olla võimalikult vastik ja luua maailmas lõhesid

«Lääs peab olema uhke oma saavutuste üle ja julgelt aitama demokraatial levida ka ida poole,» ütleb Ukraina filosoof Volodõmõr Yermolenko. Tema sõnul tahab Venemaa maailma lõhestada ning meie kohus on teda takistada. Ukraina on praegu eesliinil ja peab vastu, kuid ka Euroopa peab ka näitama tugevust.

Volodõmõr Yermolenko on Ukraina filosoof, kirjanik ja ajakirjanik. Ta on Internews Ukraine analüüsidirektor, UkraineWorld.org peatoimetaja ja Kyiv-Mohyla Akadeemia dotsent. Ta on mitmete auhindadega pärjatud raamatute ning arvukate kohalikus ja välisajakirjanduses ilmunud Ukrainat ja Euroopat käsitlevate artiklite autor.

«Lääne diskursus 1989.–1991. aastate kohta on täis pettekujutelmi ja dramaatilisi alistumisi,» ütles Volodõmõr Yermolenko intervjuude sarja «Need 30 aastat» raames, kus koguti hinnanguid, kuidas Nõukogude Liidu lagunemine ja teiste kokku kukkunud kommunistlike režiimide pärand on mõjutanud Euroopa arengut tänaseni.

1990ndad aastad olid Yermolenko sõnul Ida-Euroopa jaoks dramaatiline periood – väga suure vaesuse aeg, kui toimus eelmiste süsteemide kokkuvarisemine, kuid see oli ka Venemaa ekspansionismi algus. Ta juhtis tähelepanu, et sõjad Venemaa ümbruses olid siis juba alanud – Moldovas, Gruusias ja mujalgi.

«Praegu toimuv on ka 1989. aasta pärand, sama võitluse jätk, demokraatia võitlus autoritaarse vastu,» kinnitas ta, olles veendunud, et just Ukraina sündmused näitavadki, 1989. aasta ideede elujõudu, sest Ukraina suudab võidelda ja ennast kaitsta.

Ukraina filosoofi ja kirjaniku sõnul on praegu kahju vaadata neid Kesk-Euroopa riike, kus näib, et kunagised väärtused ei ole enam au sees. Ta kinnitab, 1989. aasta vaim loodi Poola solidaarsusliikumise, Baltimaade vabadusliikumiste ja teiste riikide sametrevolutsioonide käigus. 

Ta tõmbab piiri endise Lääne ja autoritaarse ida ehk endise Nõukogude Liidu vahele. «Nüüd näeme, et need piirid ulatuvad kaugemale itta, Venemaa ja Ukraina vahele. Need piirid võivad minna veel kaugemale,» selgitab ta. «Kui on julgolekuvaakum ja kuskil on ekspansionistlik jõud, on sõda vältimatu. Venelased ründasid Ukrainat, kuid mitte väikseid Balti riike, sest need on NATO kaitse all. Sellepärast pole meil praegu suuremat sõda.»

Ta avaldab lootust, et kui Venemaal vahetub režiim, siis see võib olla võimaluste aken, mida tuleb targalt kasutada. Siis tuleb Ukraina, Gruusia, Moldova kiiresti saada NATOsse ja Euroopa Liitu, et piirata Venemaa valitsemist.

Yermolenko hoiatab, et lõhe maailmas kasvab, ja see ongi Venemaa taktika – venelased on ühiskondade polariseerimises väga osavad. Nad on tema sõnul polariseerinud Ameerika Ühendriigid ja paljud Euroopa riigid ning nüüd on sihikul kogu maailm. «Nende taktika ongi olla võimalikult vastik, et saada võimalikult tugev vastus Läänest. Ja siis minna ja öelda läänevastasele osale maailmast ja riikidele, kes end Lääne skeptikuteks peavad, et meid karistatakse,» selgitab ta venelaste suurt plaani.

See, et ukrainlasi Euroopas igati aidatakse, on Yermolenko arvates väga hea, kuid ta lausub ka, et Ukraina vajab oma inimesi hiljem tagasi ning ajude ja oskuste äravoolu ei tohiks õhutada. Ta usub, et kuigi Ukrainas ei ole veel turvaline, saavad inimesed siin siiski elada. «Kogu Ukraina on nagu üks organism, kes aitab sõdureid rindel. Siin võib elada. Iga teine kodanik on siin vabatahtlik ja aitab rinnet,» kirjeldab ta oma rahva vastupanu. Nüüd on küsimus vastupidavuses: «Kumb on vastupidavam – Ukraina või Venemaa?»

Ukraina filosoof manitseb eurooplasi mitte rääkima Lääne tsivilisatsioonist ja oma saavutatust halvustavalt või ennast alandavalt. Ta selgitab, et juba 100 aastat tagasi kirjutas Oswald Spengler Lääne langusest ning bolševikud rajasid hoogsalt oma riigisüsteemi, sest usuti, et Lääs on alla käinud. Kuid tegelikult on Lääs Yermolenko sõnul näidanud ka peale laastavaid sõdu, et on tugev ja püsib kindlalt. «Nüüd näeme, et Lääne demokraatia suudab taastuda ja laienda rahumeelselt. Me peame sellesse uskuma!» kutsus ta üles.

Pro Patria Instituudi, Konrad Adenaueri Fondi ja Wilfried Martensi Euroopa uuringute keskus korraldasid Tunne Kelami algatusel uurimisprojekti «Need 30 aastat». Selle raames intervjueeriti 22 inimest erinevatest Euroopa riikidest, et saada hinnanguid, kuidas Nõukogude Liidu lagunemine ja teiste kokku kukkunud kommunistlike režiimide pärand on mõjutanud Euroopa arengut tänaseni.

Intervjueeritavatel paluti hinnata 1989.–1991. aastate sündmusi omal maal ja Euroopas, kuidas isiklikud ootused ja lootused on selle aja jooksul realiseerunud, kuidas hinnatakse Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide mõju protsessidele omal maal ja Euroopas.

2021. aastal avaldas Postimees veebiküljel 12 Euroopa Liidu riigi poliitiku ja ühiskonnategelasega tehtud intervjuud. Nüüd jätkub sari intervjuudega Nõukogude Liidu okupeeritud kuue riigi poliitiku, ühiskondliku aktivisti ja teadlasega. Meenutatakse aega, kui kurjuse impeeriumi lagunedes oli võimalus riikidel vabalt ise oma arengutee valida. Intervjueeritavad jagavad oma muljeid neist aegadest ja oma riikide tänasest reaalsusest.