«Lennuk ootab, kaks tundi sulle ja kõik»
«Ma mäletan – no oktoobri lõpp – me emaga võtame maisi. Ilus ilm ja palav /…/ võtame maisi ja sõbrad tulevad sealt Ülem-Lindast just. Räägivad, et Valera, kas sul bensiini ei ole? Ma räägin: misjaoks teil bensiini? Bensiini juba kuskil ei olnd, midagi ei olnd saada. No eestlastel ikka, tagavaraks igakord on. Midagi peab olema. Ja minul oli midagi kuussada liitert bensiini. No olukord läks selliseks, et midagi ei olnd juba saada. A maale oli vaja sõita ja avto oli ja bensiini oli tagavaraks ja. Ma räägin: misjaoks teil bensiini vaja? «Me kuulsime, et lennuk tuli Eestist, lennuk eestlaste järgi. Et me tahame minna sinna lennujaama vaatama, kas täpselt on nii või ei ole või.» Ma räägin, mind see asi ka huvitab ja andsin nendele bensiini. Et kui tagasi tulete, tulge minu juurest läbi, et… siis räägite, mis olukord seal on. No hea küll, me võtame maisi edasi. Varsti kahe tunni pärast – umbes niimoodi – tulevadki poisid tagasi: «Lennuk ootab, kaks tundi sulle ja kõik.» No kaks tundi! Oi, emaga hakkasime siis mõtlema. No juba otsustame, et peab sõitma. Mis sa kaasa võtad ja. Pea läheb ringi niimoodi. Mis sa võtad kaasa? Kas eluks ajaks sõidad sinna? Või sõda lõpeb, pead tagasi tulema, siis pole vajagi nii palju asju ju. No soojad riided otsisin lastele. A kui sõda hakkas, ma naise ja lapsed saatsin lennukiga Venemaale oma vanemate juurde. Naine on sealt Venemaalt, Tuula lähedalt. Saatsin ära naise lastega, nii et me emaga olime kahekesti. Lastele võtsin need soojad riided kaasa ja omale midagi ja… No mis sa palju võtad lennukisse, palju sa kaasa võtad ikke? Mis oli võimalus, natukene võtsid ja nii. Ja sõitsimegi ära ja. Midagi 30. või 31. oktoober saime Eestisse siia. Väga hästi võeti meid vastu muidugi. Kohe restorani seal lennujaamas Tallinnas. Kõik seal televisioon ja kõik seal raadiod olid vastas ja kõiksugu. Väga toredalt võeti vastu. Siis elasime vist nädal aega vist Haapsalus sanatooriumis ja siis meid viidi sealt Narva-Jõesuu sanatooriumisse. Seepärast et esimene grupp, esimene lennuk – neid viidi Haapsallu. Ja siis meid ka sinna Narva-Jõesuu. Ja seal olime üks kaks-kolm kuud ja pärast toodi juba siia ja. Selle majja toodi üks seitse-kaheksa pere vist Abhaasiast. Nii et siiamaani nii elamegi ja.»
Aivar Jürgensoni intervjuu 2008. aastal Pärnus Valeriga, kes evakueeriti 1992. aastal Alam-Lindast. Kõne omapära säilitamiseks on kirjalik tekst esitatud võimalikult kõnepäraselt.