Päevatoimetaja:
Marek Kuul

AK Eestlaste evakueerimine Abhaasiast 1992. aasta sügisel – kuidas 170 eestlast sõja jalust ära toodi

Copy
Abhaasiast saabunud põgenikud 1992. aasta 25. oktoobril Tallinna lennujaamas.

 
Abhaasiast saabunud põgenikud 1992. aasta 25. oktoobril Tallinna lennujaamas.  Foto: Erik Prozes/Rahvusarhiiv
  • Eestlaste evakueerimine Abhaasiast oli iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene humanitaarmissi
  • Ka oli eestlaste lahkumine Abhaasiast Eesti migratsiooniloo kõige hiljutisem massipõgenemine.
  • Lahkusid peamiselt nooremad ja tööjõulisemad, samas kui vanemad jäid pigem koju.

Kui kuuleme Ukrainast, et inimesi viiakse sealt tuhandete kaupa vastu nende tahtmist Venemaale, on see meie silmis küüditamine, Vene enda võimud nimetavad seda aga evakueerimiseks. Kuidas seda hinnatakse aastate pärast, me praegu veel ei tea.

Migratsioonialases kirjanduses defineeritakse evakuatsiooni kui riiklikku abinõu, mis on suunatud vahetu hädaolukorra lahendamiseks elanikkonna lühiajalise ümberasustamise teel. «Lühiajaline» tähendab siin eelkõige seda, et hädaolukorra taandumise järel eeldatakse inimeste endisse elukohta tagasipöördumist.

Minevikust teame, et paljudel juhtudel ei jõua evakueeritud kunagi tagasi oma endisele kodumaale. 1943. aastal evakueerisid sakslased nn Peipsitagusest sealsed eestlased. Ametlikult küll humanitaarsetel kaalutlustel, kuid tegelikult oli sakslastel vaja tööjõudu, samuti tagada, et pealetungiv Punaarmee kohalikelt elanikelt mingit abi ei saaks. Tagasi need eestlased oma endistesse koduküladesse ei jõudnud, sealne eesti asustus kadus.

Mõnikord viiakse evakuatsioonioperatsioone läbi rahvuskaaslaste päästmiseks, st etnilisel ajendil. Rannarootslaste evakueerimisest Eestist Rootsi teame II maailmasõja kontekstis, samasse rubriiki kuulub Iisraeli organiseeritud juutide evakueerimine nn Räpase sõja aastail (1976–1983) Argentinast Iisraeli. Aga ka eestlaste evakueerimine Ab­haasiast 1992. aasta sügisel, kui Eesti riigi abiga jõudis suur osa sealsetest eestlastest esiisade maale. Ka neist ei pöördunud suurem osa hiljem tagasi.

Gruusia pered ja sõdurid 1992. aasta oktoobris Suhhumi lennujaamas evakueerimist ootamas.
Gruusia pered ja sõdurid 1992. aasta oktoobris Suhhumi lennujaamas evakueerimist ootamas. Foto: AP/Scanpix

Märgiline oli see aktsioon mitmes mõttes. Esiteks oli tegemist iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimese humanitaarmissiooniga. Teiseks oli eestlaste lahkumine Abhaasiast Eesti migratsiooniloo kõige hiljutisem massipõgenemine. Kolmandaks andis päästeoperatsioon arutlusainet teemal, missugune on ja peaks olema emamaa suhe diasporaas elavatesse kogukondadesse. Sest arvestagem, et Abhaasiast ei evakueeritud inimesi mitte kui Eesti kodanikke, kelle suhtes on riigil kohustused, vaid kui eestlasi.

Esimesed põgenikud saabuvad Eestisse

Gruusia-Abhaasia sõda oli oma olemuselt etniline konflikt – tsaariajal alanud ja nõukogude ajal jätkunud grusiinide ulatuslik kolonisatsioon Abhaasiasse tekitas põliselanikest abhaaside ja migrantidest grusiinide vahel etnilisi pingeid, mis vallandusid avalikuks konfliktiks Nõukogude Liidu lagunemise ajal.

Grusiinidest põgenikud 1993. aasta oktoobris. 
Grusiinidest põgenikud 1993. aasta oktoobris. Foto: Reuters/Scanpix
Grusiinidest vabatahtlikud 1992. aasta oktoobris Abhaasia pealinna Suhhumi lähedal. 
Grusiinidest vabatahtlikud 1992. aasta oktoobris Abhaasia pealinna Suhhumi lähedal. Foto: AP/Scanpix

14. augustil 1992 sisenesid Gruusia väed iseseisvusmeelse Abhaasia territooriumile. Maitsi liiguti pealinna Suhhumi peale, mis vallutati 16. augustil. Sõda kestis pisut rohkem kui aasta ja tõi kaasa ulatuslikke demograafilisi muutusi Abhaasias. Grusiinide eest põgenenute arvuks on esitatud 200 000 Abhaasia elanikku, sõja lõpus ja järel põgenesid omakorda grusiinid umbes samas suurusjärgus.

Abhaasidest valvurid õhku lastud silla juures 1994. aasta veebruaris. Teisel pool üle Ingudi jõe viinud silda paistab naine, kes soovis edastada kirja Abhaasias elavatele sugulastele. 
Abhaasidest valvurid õhku lastud silla juures 1994. aasta veebruaris. Teisel pool üle Ingudi jõe viinud silda paistab naine, kes soovis edastada kirja Abhaasias elavatele sugulastele. Foto: AP/Scanpix

Esimesed evakueerimisoperatsioonid toimusid juba sõja alguses. Esmalt asus Venemaa Abhaasiast evakueerima vene puhkajaid, peagi pärast seda alustas Juudi Agentuur juutide evakueerimist Ab­haasiast Iisraeli, 1993. aasta augustis evakueeris Kreeka valitsus Kreekasse Abhaasia kreeklasi.

Abhaasiast ei evakueeritud inimesi mitte kui Eesti kodanikke, kelle suhtes on riigil kohustused, vaid kui eestlasi.

Eestlaste evakueerimine Abhaasiast algas oktoobris 1992, kuid lahkutud oli omal initsiatiivil juba varem. Mõned olid sõja alguses sõitnud Eestisse, enamasti siin elanud sugulaste juurde. Septembri teiseks pooleks 1992 oli Abhaasiast saabunud üle neljakümne inimese.

Ida-Eestlaste Seltsi represseeritute toimkonna juhataja Hilda Sabbo eestvõttel asuti läbi viima korjandust Abhaasiast saabunud põgenike toetuseks. Seltsi kaudu sai probleemist teadlikuks ka Eesti Punane Rist, kust peagi saabus samuti abi Eestisse jõudnud sõjapõgenikele. Õige varsti sai selgeks eestlaste sõjapiirkonnast evakueerimise vajadus – selle läbiviimise delegeeris vabariigi valitsus Eesti migratsiooniametile, kes koostöös päästeametiga asus organiseerima missiooni Abhaasiasse.

Evakuatsioonimissioon oktoobris-novembris

Oktoobriks olid Abhaasia lõunapoolsed eesti külad Alam- ja Ülem-Linda ning Estonia Gruusia sõjaväevõimu käes, põhjapoolne piirkond, kus asuvad Salme ja Sulevi, aga abhaaside poolt tagasi vallutatud. Seega tuli Eesti ametnikel suhelda mõlema vaenupoole esindajatega, kes õnneks operatsiooni läbiviimist ei takistanud.

 

23. oktoobril startis Tallinnast lennuk TU-134A, tegi vahemaandumise Adleris ja jõudis 24. oktoobril Suhhumi lennuväljale, mis jääb Estonia külast vähem kui kümne kilomeetri kaugusele. Raskusi esines info levitamisega, mida ilmekalt kajastab 24. oktoobri kuupäevaga dateeritud evakueeritavate nimekiri. Selgub, et 55st lahkuda soovinust 48 olid Estonia külast. Suhhumist oli nimekirjas vaid kolm ja Agudzera linnast, mis asub Estoniale lähemal, veel kolm. Nagu olen Abhaasiasse jäänud eestlastelt kuulnud, oli sageli paigalejäämise põhjuseks infosulg – Suhhumis ning Alam- ja Ülem-Lindas polnud paljud päästeoperatsioonist midagi kuulnud.

Sama päeva õhtul asus lennuk 55 evakueeritavaga pardal tagasiteele. Taas vahemaandumine Adleris, kus võeti peale neli põgenikku piiriäärsetest asulatest, ja starditi 25. oktoobri hommikul Tallinna. Esialgne majutuskoht evakueeritutele saadi Narva-Jõesuu sanatooriumisse, sinna viidi bussiga 22 põgenikku. Ülejäänud majutusid Eestis elavate sugulaste juures.

Abhaasiast saabunud põgenikud 1992. aasta 25. oktoobril Tallinna lennujaamas.
Abhaasiast saabunud põgenikud 1992. aasta 25. oktoobril Tallinna lennujaamas. Foto: Erik Prozes/Rahvusarhiiv
Abhaasiast saabunud põgenikud 1992. aasta 25. oktoobril Tallinna lennujaamas.
Abhaasiast saabunud põgenikud 1992. aasta 25. oktoobril Tallinna lennujaamas. Foto: Erik Prozes/Rahvusarhiiv

Teine reis Abhaasia eestlaste evakueerimiseks korraldati 29.–31. oktoobril. Esialgu oli plaanis tagasi pöörduda juba samal päeval, ent kui õhtuseks komandanditunniks ei olnud aktsiooniga lõpule jõutud, jäädi ööbima Estoniasse. Järgmisel päeval lennati Adlerisse – lennuk oli puupüsti rahvast ja nende vara täis, Suhhumist Adlerisse lennati asjaosaliste teatel nii, et kummaski tualettruumis oli neli meest, inimesed pakihunnikute vahel püsti. Adleris võeti peale piiriäärsete külade eestlasi. Selleks et neid lennukisse mahutada, tuli maha laadida Estonia küla elanike isiklikke asju, mis saadeti Tallinnasse autoga. Lennul Tallinnasse ilmnes lennukil tehniline rike, mistõttu tehti vahemaandumine Minskis. Järgmisel päeval, 31. oktoobril saabus Tallinnast kohale uus lennuk, millega lõpuks lõuna paiku Tallinnasse jõuti. Eestisse tuli selle reisiga 63 inimest. Need, kel peatuspaika polnud, majutati Haapsalu sanatooriumisse Laine.

«Lennuk ootab, kaks tundi sulle ja kõik»

«Ma mäletan – no oktoobri lõpp – me emaga võtame maisi. Ilus ilm ja palav /…/ võtame maisi ja sõbrad tulevad sealt Ülem-Lindast just. Räägivad, et Valera, kas sul bensiini ei ole? Ma räägin: misjaoks teil bensiini? Bensiini juba kuskil ei olnd, midagi ei olnd saada. No eestlastel ikka, tagavaraks igakord on. Midagi peab olema. Ja minul oli midagi kuussada liitert bensiini. No olukord läks selliseks, et midagi ei olnd juba saada. A maale oli vaja sõita ja avto oli ja bensiini oli tagavaraks ja. Ma räägin: misjaoks teil bensiini vaja? «Me kuulsime, et lennuk tuli Eestist, lennuk eestlaste järgi. Et me tahame minna sinna lennujaama vaatama, kas täpselt on nii või ei ole või.» Ma räägin, mind see asi ka huvitab ja andsin nendele bensiini. Et kui tagasi tulete, tulge minu juurest läbi, et… siis räägite, mis olukord seal on. No hea küll, me võtame maisi edasi. Varsti kahe tunni pärast – umbes niimoodi – tulevadki poisid tagasi: «Lennuk ootab, kaks tundi sulle ja kõik.» No kaks tundi! Oi, emaga hakkasime siis mõtlema. No juba otsustame, et peab sõitma. Mis sa kaasa võtad ja. Pea läheb ringi niimoodi. Mis sa võtad kaasa? Kas eluks ajaks sõidad sinna? Või sõda lõpeb, pead tagasi tulema, siis pole vajagi nii palju asju ju. No soojad riided otsisin lastele. A kui sõda hakkas, ma naise ja lapsed saatsin lennukiga Venemaale oma vanemate juurde. Naine on sealt Venemaalt, Tuula lähedalt. Saatsin ära naise lastega, nii et me emaga olime kahekesti. Lastele võtsin need soojad riided kaasa ja omale midagi ja… No mis sa palju võtad lennukisse, palju sa kaasa võtad ikke? Mis oli võimalus, natukene võtsid ja nii. Ja sõitsimegi ära ja. Midagi 30. või 31. oktoober saime Eestisse siia. Väga hästi võeti meid vastu muidugi. Kohe restorani seal lennujaamas Tallinnas. Kõik seal televisioon ja kõik seal raadiod olid vastas ja kõiksugu. Väga toredalt võeti vastu. Siis elasime vist nädal aega vist Haapsalus sanatooriumis ja siis meid viidi sealt Narva-Jõesuu sanatooriumisse. Seepärast et esimene grupp, esimene lennuk – neid viidi Haapsallu. Ja siis meid ka sinna Narva-Jõesuu. Ja seal olime üks kaks-kolm kuud ja pärast toodi juba siia ja. Selle majja toodi üks seitse-kaheksa pere vist Ab­haasiast. Nii et siiamaani nii elamegi ja.»

Aivar Jürgensoni intervjuu 2008. aastal Pärnus Valeriga, kes evakueeriti 1992. aastal Alam-Lindast. Kõne omapära säilitamiseks on kirjalik tekst esitatud võimalikult kõnepäraselt.

Esialgu arvati Eestis, et kahest päästeoperatsioonist piisab. Lahingud Abhaasias aga jätkusid ja peagi selgus, et eesti külades on jätkuvalt neid, kes soovivad sõjapiirkonnast lahkuda. Kolmas päästeoperatsioon Abhaasiasse toimus 21.–23. novembril. Nüüd oli olukord palju keerulisem: Suhhumi lennujaamas tungles hulgaliselt inimesi, kes soovisid Abhaasiast lahkuda. Kasvõi jõuga taheti saada lennukitele, Eesti missioon järgis aga rangelt etnilist selektsiooni, mistõttu pidid sekkuma Gruusia sõjaväelased. Tallinna jõuti 23. novembril kell üks öösel. Osa põgenike kraamist toodi hiljem Eestisse maitsi. Seekordsed evakueeritud paigutati taas Haapsalu sanatooriumisse Laine, hiljem sealt Narva-Jõesuu sanatooriumisse.

Esivanemate maal 

Abhaasiast Eestisse evakueeritud

  • Kolme lennuga toodi Abhaasiast ühtekokku ära 170 inimest.
  • Nende hulgas oli 42 last ja 20 pensionäri. Seega suurema osa moodustasid tööealised.
  • Eestisse saabunute koguarv ei piirdunud aga nendega. Kodakondsus- ja migratsiooniameti andmeil saabus sõja algusest kuni 2001. aastani Abhaasiast Eestisse 570 inimest, sh eestlaste pereliikmed.
  • 482 eestlase kõrval oli saabunute seas 40 venelast, 29 grusiini, üksikud armeenlased ja turkmeenid.
  • Tööealisi oli nende hulgas 57 protsenti, lapsi 20 protsenti, pensionäre 23 protsenti.

Nooremate Abhaasiast lahkunute hulgas oli neid, kes tegid evakueerudes teoks selle, mis juba varem meeles mõlkunud. Tuldi esivanemate maale, kus sooviti alustada uut elu. Mõned kahetsesid, et polnud seda juba varem teinud – siis oleks saanud vara maha müüa. Seega, reaalse sõjahirmu kõrval esines ka majanduslikke kalkulatsioone.

Nii tolleaegsetest kirjutistest kui hilisematest mälestusest ilmneb, et enamik lahkunutest olid juba siis kindlad, et tagasi Abhaasiasse enam ei pöörduta. Kui olen Abhaasias rääkinud nendega, kes paigale jäid, on üheks peamiseks argumendiks toodud majapidamine – oli sügis, aiad ja põllud ootasid saagikoristust, mesitarud hooldamist, loomad talitamist. Paljud, eriti vanemad inimesed, ei raatsinud kodupaigast lahkuda emotsionaalsetel põhjustel.

Evakueerimisest suuremadki katsumused ootasid meie ametkondi ees siis, kui Abhaasiast evakueeritud eestlased olid saabunud Eestisse – või koju, nagu tollal ajalehtedes kirjutati. Heast tahtest Ab­haasia eestlaste vastuvõtmisel puudu kindlasti ei jäänud.

Nooremate Abhaasiast lahkunute hulgas oli neid, kes tegid evakueerudes teoks selle, mis juba varem meeles mõlkunud. Tuldi esivanemate maale, kus sooviti alustada uut elu.

Ida-Eestlaste Seltsi korraldatud korjandused olid edukad, inimesed helistasid seltsi ja ajalehtede toimetustesse ning pakkusid põgenikele tasuta toidu- ja majakraami, riideid, jalatseid, pakuti ka eluaset. Märtsi alguseks 1993 oli Narva-Jõesuu sanatooriumisse jäänud kolm põgenikku, ülejäänud olid leidnud elupaiga mujal. Aprillis lahkusid sanatooriumist ka viimased põgenikud. 1993. aastal said evakueeritud lihtsustatud korras Eesti kodakondsuse.

Abhaasiast sõja eest Eestisse pakku saabunud perekond 1993. aasta jaanuaris. 
Abhaasiast sõja eest Eestisse pakku saabunud perekond 1993. aasta jaanuaris. Foto: Ain Protsin

Raadiost kuulutati korduvalt, et Abhaasia eestlased vajavad tööd. Pakkumisi tuli, kuid mitte alati sobivaid. Takistavaks teguriks kujunes mõningatel juhtudel ebapiisav eesti keele oskus. Töö leidmist raskendas kolhooside ja sovhooside lauslagunemine. Paljud põgenikud olid aga maalt ja just maatööst huvitatud. Omavalitsused olid kohustatud leidma põgenikele elamispinnad, kuid sageli ei vastanud need põgenike ootustele.

Eesti inimesed andsid põgenikele kõike – pressitud pükstest mänguasjadeni

«Ühel õhtul läksin pärast kojutulekut oma naabri Malle juurde ja rääkisin olukorrast Abhaasias. Kuidas rahvas kodudest põgeneb. Ta läks magamistoa kapi juurde, tegi ukse lahti, võttis riiulilt käe peale kuus paari abikaasa ja isa pükse, kõik pressitud, ja ulatas mulle. Ütlesin, et ära kõike anna. Tema vastas: küll mehed ostavad uued, aga kust saavad põgenikud, tühjade kätega ja ilma rahata? Tänasin ja tulin koju kuue paari meestepükstega. Natukese aja pärast kostis uksekell. Tulid Malle tütred: viieaastane Ellen, nooremad Gerry ja Merilin, kõigil nukud süles. Ellen ütles, et nad tõid nukud lastele, kes kodust põgenesid.»

Põgenike toetuseks korjandust organiseerinud Hilda Sabbo raamatus: «Eestlased XX sajandist». 2017, lk 427

Kui 1993. aasta sügisel pärast Gruusia-Abhaasia sõja lõppu pöördus Abhaasia valitsus Kreeka, Iis­raeli ja Eesti valitsuste poole palvega aidata põgenikel koju, st Abhaasiasse naasta, oli tulijaid minimaalselt. Juudi diasporaa Abhaasias ei taastunudki, mõned kreeklased küll tulid, kuid on jäänud pendeldama Abhaasia ja Kreeka vahet, kuhu jäid pereliikmed.

Abhaasiast põgenenud eakas naine Khuthaisis 1994. aasta veebruaris.
Abhaasiast põgenenud eakas naine Khuthaisis 1994. aasta veebruaris. Foto: Rainer Unkel/Imago/Scanix

Viis aastat pärast evakuatsioonioperatsiooni oli Eestist Abhaasiasse ametlikult tagasi pöördunud 15 inimest. Mitmega olen ka ise Abhaasias kohtunud. Peamise tagasipöördumise põhjusena tuuakse välja Eesti kehvem kliima, mentaliteedierinevused kodueestlastega ja muidugi majapidamised, mis Abhaasiasse maha jäid. Ja mitte viimases järjekorras Kaukaasia mäed, milliseid Eestis ei ole – neid ei oleks mingi valemiga võimalik mujale evakueerida.

Tagasi üles