Loe, kuidas inimesed enda tagant süsiniku-varusid varastavad

Järvselja looduskaitseala põlismets. Siit leiame puuhiiglasi, noori puid ja ka lamapuitu. Looduslikul arengul metsaalade süsinikuvaru pindalaühiku kohta on suurem kui puiduvarumise eesmärgil majandatud metsades. Foto: Urmas Tartes

Parimaks süsinikusalvestamise «tehnoloogiaks» on elusloodus ise. Esmapilgul võib ju tunduda, et süsinik on metsas vaid puudes ning asjatundmatu arvaja jaoks on ümber kukkunud ja kõdunev puu süsiniku otseteeks atmosfääri. Nii see paraku ei ole: lagunev puit (kui metsade ökosüsteemid korras mõistagi) leiab otsetee mullakihtidesse. Puude ja nende juurte ümber ning all on aga kordi ja kordi rohkem süsinikku. See jääkski sinna, kui metsa lageraietega ei vägistataks. Paraku on teada, et lageraiete järgselt hakkab mullastik aga mühinal kaduma. Seda teatakse kindlalt troopika ja lähistroopika kohta. Meie kandis on neid protsesse vähe uuritud aga see asjaolu ei tähenda, et neid protsesse siinkandis ei oleks.

Atmosfääris on CO2-sisaldus tööstustsivilisatsioonieelselt tasemelt 278 ppm (ppm – kontsentratsiooni mõõtühik – miljondikosake – toim) praeguseks tõusnud pea poolteist korda – 416 ppm-ni (september 2022). Ligikaudu 2/3 sellest tõusust on põhjustanud fossiilkütuste põletamine, mis on hästi teada ja arusaadav põhjus. Fossiilkütuseid põletades liigutame maapõues püsinud süsinikuvaru tagasi atmosfääri.