Kasvatussuhte kaudu luuakse keele, kultuuri ja rahva püsimajäämise eeldused.

Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige / Euroopa Lastevanemate Liidu asepresident Foto: Aivar Haller

Meie elus ei ole olemas midagi olulisemat kui suhted! See väide on lihtsasti kontrollitav – mitte miski ei too meie ellu rohkem rõõmu või siis valu. Võtame näiteks vastsündinu suhe ema ja isaga. Esimesed sõbrad ja esimene armastus. Vene vanasõna ütleb, et olgu sul pigem 100 sõpra kui 100 rubla. Sääraseid tõdemusi leiab iga rahva tarkuselaekast. Vaatame nüüd selle joovastava õnnetunde vastandit: esimese armastuse hääbumine või lausa purunemine. Iga lähedase suhte katkiminek või kaotus on tragöödia. Logisevad ja katkiläinud suhted on nii valus teema, et enamasti peidetakse see ära. Paraku on selline suhtumine olnud meie kultuuriruumis valdav ja pigem süveneb kui kaob.

Elutargad inimesed ütlevad., et ükski füüsiline valu ei ole võrreldav hingevaluga. Et hing ei valutaks, on vaja hinge eest hoolt kanda. See tähendab oma suhtumise ja suhete eest hoolitsemist, mis omakorda tähendab head suhet iseenda, teiste inimeste, looduse ja elu kui tervikuga. Kasvatussuhe on püha tööriist, millega see eluraskustes omandatud hingetarkus põlvkonnalt põlvkonnale edasi anda.

Õpetaja aitab õpilase peas korda luua. Seeläbi sünnivad uued teadmised ehk uute seoste võrgustik ajus. Kasvatamine ehk kasvamise saatmine tähendab aga tegudega eeskujuks olemist. See korrastab nii õpilase tunded ja loob olulised seosed südames ehk hinges. Õpetuse ja kasvatuse ühtsuses sünnib taipamine. Kui sõna ja tegu lahku lähevad, siis määrab tegu ehk kasvatus. Õpilane kuuleb nagu õiget juttu, aga tunneb, et midagi on valesti. Pilt ja tekst ei lähe kokku. See tunne reeglina ei peta, see on nagu suitsetav lapsevanem või vastutustundetu poliitik – räägib üht, aga teeb teist. Õpetus minetab väärtuse, kui kasvatus seda ei toeta.

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme on öelnud, et kasvatus tähendab vastutuse võtmist lapse täiskasvanuks kujunemise eest. Kasvatussuhe kujundab ümbritseva väärtusruumi ja maailmasuhte. Kasvatussuhte kaudu luuakse või jäetakse loomata inimese elurõõm, eneseusk ja väärikus. Üks olulisemaid kasvatusega kaasnevaid hingelis-vaimseid omadusi on austav hoiak. See tähendab austust elu, teise liigi või inimese, valdkonna, mõtteviisi, rahvuse, teooria või ideestiku vastu. Hea kasvatuse kaasand on ka isiklik moraal ehk hea ja kurja äratundmine iseeneses ja ümbritsevas.

Kasvatuse kaudu püüab ühiskond saada kasvava noore jõuvarud enda kasutusse. Seega on kasvatussuhe alati ka võimusuhe. Asi on halb, kui see võim satub rumala või pahatahtliku inimese kätte. Eriti halb on siis, kui see sünnib totalitaarseks kujunevas režiimis. Sel juhul on nimetatud inimese ja režiimi kavatsus teostada läbi kasvatuse oma ülemvõimu. See loob õigustuse manipulatsioonile, pettusele, sunnile ja karistusele. Sihiks saab ühetaolisuse standard ehk normaalsus, mitte ainukordsuse esiletoomine.

Ühiskonna kaldumist režiimi suunas ei ole keeruline ära tunda. Indikaatoriks on isikliku usaldusliku suhte puudumine – igal inimsuhte tasandil. Kui haridussüsteemis ei ole aega ja ruumi säärase suhte loomiseks ja hoidmiseks, peaksid häirekellad lööma hakkama. Kasvatussuhe on vajalik iga lapse ainukordsuse esiletoomiseks. See ainukordsus on seotud tema andega.

Õpetaja ja lapsevanema ühine püha ülesanne on avastada see anne ja aidata sel võimeks kujuneda. Võimeks kujundatud anded ja seeläbi loodud ühine edukogemus kujundavad meie rahvusliku rikkuse. See on ka oluline eeldus meie keele, kultuuri ja riikluse püsimajäämiseks kiiresti muutuvas maailmas.

Kokkuvõtteks soovin rõhutada kasvatussuhtes olija vastutust. Esmalt vastutus lapse ees ja teiseks on vastutus kultuuri ees. Just kasvatussuhte kaudu hoitakse ja uuendatakse kultuuri. Selle aluseks on austav hoiak. Mida külvad, seda lõikad. Austus kaob, kui kasvataja sõnad ja teod lähevad lahku. Kui see lahknevus püsib pikalt, sünnib kultuurikatkestus. Et seda ei juhtuks, on vaja iga lapsevanema ja lähikondse teadlikku valikut lapsele ja noorele oma käitumisega eeskujuks olla.

Et see protsess saaks olla jätkusuutlik, peaks kool kui kogukonna süda olema elukestva õppe keskus. Just kool on see koht, kus ühiselt, kõigi huvipoolte koostöös, luua eeldused igas eas õppijatele, et ühiselt suhteid looma, hoidma ja vajadusel ka lõpetama õppida. See missioon on nii tähtis, et ei saa jääda ainuüksi õpetaja õlgadele. See on meie kõigi püha ülesanne – olla oma suhtumise ning suhete loomise ja hoidmise abil eeskujuks.