Loodusteadlased valitsusele: looduskaitse ei ole kliimavaenulik tegevus

Mets. Foto: Erik Prozes

Eelmisel neljapäeval saatsid 17 loodusteadlast valitsusele kirja, milles jagasid olulist taustainfot seoses sellega, et nende hinnangul on Eesti meedias esitatud ühekülgseid ja vääriti mõistmist võimaldavaid tõlgendusi Eesti looduse ja ökosüsteemide rolli kohta kliimamuutuse leevendamisel.

Pöördumise alguses märkisid teadlased, et loodus on Eesti olulisim liitlane kliimamuutuse leevendamisel ning muutuvate tingimustega kohanemisel. «Elurikkuse säilitamine ja taastamine on nii meie hea elukeskkonna kui ka kliimaeesmärkide saavutamisel võtmetähtsusega. Kliimamuutuse leevendamine ja elurikkuse hoidmine on üksteist jõustavad ning ka ühiselt saavutatavad eesmärgid,» kirjutasid nad. 

Järgnev aastakümme on kliimamuutuse mõttes ülioluline, mistõttu tuleb kõik maakasutust puudutavad tegevused planeerida elurikkuse taastamise ja hoidmise vajadust ning kliimaeesmärkide saavutamise vajadust arvestades, leiavad nad. 

Teadlaste sõnul tuleb elurikkuse hoidmise ja looduse taastamise vajadus aluseks seada ka riigi arengu- ja tegevuskavades, sh valmimisjärgus metsanduse arengukavas ning keskkonnavaldkonna arengukavas.

Nad esitasid valitsusele kuus seisukohta: 

1. Intensiivne metsamajandamine võimendab kliimakriisi. Senise metsamajandamispraktika tõttu on Eesti metsandussektor muutunud süsiniku emiteerijaks. Liiga ulatuslike raiete tõttu tekib oht, et hakkame metsamajandamisele süsinikuühikuid ostes peale maksma. Hinnaks on ka paljude looduslike liikide kadunud elupaigad, Eesti inimestele vajaliku looduskeskkonna seisundi halvenemine, Eesti rahvusvaheline maine keskkonnasõbraliku riigina ning pikaajaline jätkusuutlik võimalus metsast tulu teenida.
2. Metsad pole mitte ainult süsiniku sidujad, vaid ka süsiniku salvestajad. Kui majandamise tulemusena liigub suurem osa puitmaterjalist lühikese elueaga toodetesse (tselluloos, puitkütused), vabaneb suur osa metsadesse pika aja jooksul salvestunud süsinikust kiiresti atmosfääri, võimendades (mitte pidurdades!) kliimamuutusi. Ekslik on arusaam, justkui vabaneks metsas loomulikult surevast biomassist süsinik sama kiiresti kui praeguse majandamise tulemusel. Looduslikult kõdunev puit siseneb maa-alusesse aineringesse ja toiduahelatesse, on mullatekke aluseks ning suurendab püsivalt ja stabiilselt looduses hoitud süsinikku.
3. Vana mets seob süsinikku praegu kasutusel olevast raieküpsuse vanusest palju pikema aja jooksul ning on väga oluline süsiniku salvestaja biomassis ja mullas. Metsade mullas (eriti turvasmuldades) on süsinikku salvestatud kordades rohkem kui puudes, ning elurikkad metsade mullad on eriti tõhusad süsiniku salvestajad.
4. Vanemad metsad toetavad liigirikast eluskooslust, mis on omakorda süsinikku siduvaks süsteemiks. Majandamata jätmine või mõõdukas looduslähedane majandamine võimaldab kujuneda elurikastel ja ökoloogiliselt hästi funktsioneerivatel ökosüsteemidel, kus on rohkelt toiduahelaid, mille kõik liikmed hoiavad süsinikku süsteemis.
5. Elupaikade taastamine, sh soode ja niitude taastamine ei ole kliimavaenulik tegevus. Vastupidi, heas seisus elupaigad, eriti just sood jt märgalad on pikas perspektiivis olulised süsiniku sidujad ja kõige olulisemad süsiniku salvestajad (turvas), lisaks aitavad sood puhverdada muid kliimamuutusest ja inimtegevusest tulenevaid negatiivseid mõjusid inimestele ja loodusele. Ka pärandniidud on kliimamuutuste leevendamise osas äärmiselt tähtsad, olles olulise osa Eesti elurikkuse hoidjaks ning sidudes süsinikku aineringete kaudu püsivalt ja stabiilselt maa-alusesse biomassi ja mulda. Seahulgas on niitudel seotud süsinik erakordselt vastupidav erinevate häiringute (nt põud, põlengud, kahjuripuhangud) osas.
6. Looduslikud ja hästi toimivad liigirikkad ökosüsteemid on meie suurimad liitlased kliimamuutuse leevendamisel ning kliimamuutuse mõjudega kohanemisel. Looduslik mitmekesisus aitab tagada metsade vastupidavuse haigustele ja kahjuripuhangutele ning puhverdab kliimamuutusega sagenevate ekstreemsete olude mõjusid. Kliimakriisi lahendus ei saa tulla elupaikade kriisi võimendamise arvelt ning looduskaitse ei ole kliimavaenulik tegevus.

Pöördumisele kirjutasid alla: 
Maarja Öpik, Tartu Ülikooli molekulaarse ökoloogia professor
Tuul Sepp, Tartu Ülikooli loomaökoloogia kaasprofessor Mari
Moora, Tartu Ülikooli koosluse ökoloogia professor
Meelis Pärtel, Tartu Ülikooli botaanika professor
Martin Zobel, Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor, akadeemik
Asko Lõhmus, Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professor
Urmas Saarma, Tartu Ülikooli terioloogia professor
Raul Rosenvald, Tartu Ülikooli säästliku metsanduse teadur
Urmas Kõljalg, akadeemik
Ülo Niinemets, akadeemik
Ain Kull, Tartu Ülikooli loodusgeograafia kaasprofessor
Marko Kohv, Tartu Ülikooli geoloogia teadur
Marko Mägi, Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur
Leho Tedersoo, Tartu Ülikooli mükoriisaõpetuse professor
Aveliina Helm, Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor
Tsipe Aavik, Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor
Ivika Ostonen-Märtin, Tartu Ülikooli juureökoloogia professor