Keeleinstituut susserdab emakeele kallal, aga keegi ei saa aru, mida täpselt

Mõneti võib tunduda, et õige kirjakeel põleb sõna kõige otsesemas tähenduses – sellest, milline saab olema keele tulevik, ei saa praegu ükski keelehuviline aru. Foto: Mihkel Maripuu

Paljud keelehuvilised on viimasel ajal murelikult sõna võtnud – Eesti Keele Instituut (EKI) teeb eesti kirjakeelega midagi arusaamatut. Kuulda on signaali: emakeeletunnis õpetatavad keelenormid ja stiilihinnangud võivad ajalukku jääda ning keeletoimetajatele ja õpetajatele hädavajalikku ja ajakohast «Eesti õigekeelsussõnaraamatut» ÕSi ei pruugigi enam tulla. Ministeerium ja EKI sogavad aga vett.

Kuigi on suur kiusatus tuua näiteid «vabaks lastud» sõnadest, nagu «õieti» ja «õigesti» või «järele» ja «järgi», pole vabakutselise toimetaja Hille Saluääre sõnul see mõte väga hea: tegemist pole kaklusega kümne sõna pärast. «See on tegelikult natuke teise tasandi valu,» sõnas ta. Pealegi näib, et kõige tundlikum on EKI ise, sest piisab ka asjatundmatust sõnastusest, et neid ärritada.