„See oli meile esmakordne müügikogemus, millega jäime väga rahule,“ räägib Kaire (36), lisades, et neil oli emaga vaja raha, et päästa isa tervis. Kaire ise ei ole peret veel loonud, sest on enda sõnul elanud kogu aeg teistele. Ja eriti oma vanematele. „Mul on olnud väga raske, sest otsisin kogu aeg endale ühe töö kõrvalt teist, et oma vanemaid aidata,“ räägib Kaire. Metsa müümisele oli ema alguses väga vastu, kuid tütar suutis emale selgeks teha, et isa aitamiseks on see ainus võimalus. Nii hakkas Kaire otsima inimest ja ettevõtet, kes oleks usaldusväärne. Timberist teadis, et seal töötas tema kunagine klassiõde Helen. „Ega ma muidu oleks usaldanud ka. Minu jaoks oli see väga oluline teadmine, et ma ei satuks miskite metsapetiste ja ärikate otsa,“ toonitab Kaire. Lõpptulemust oli tal endalgi raske uskuda. „See mets päästis meie perekonna, sest nüüd on mõneks ajaks mure lahendatud. Isale oleks vaja ka operatsiooni. Ka see maksab, aga kui saame raha, siis saame hakkama. Isa tervis on meie jaoks väga oluline,“ kinnitas tütar.
Õudusunenägu, kui müüki poleks olnud
Kaire nendib, et tema jaoks oleks olnud õudusunenägu, kui nad ei oleks saanud metsa müüa. „Siis oleksin teinud sama, mida teen siis, kui metsaraha peaks otsa lõppema ja riik endiselt ei aita hooldekoduarveid tasuda.“ Tal oli mitu mõtet: hankida 3000€ brutopalgaga töökoht, mis tähendanuks võib-olla ka Eestist lahkumist. Praeguse, Kairele meeldiva töökoha palk on umbes kaks korda väiksem. Või hankida lisatöökoht, mis suurendanuks füüsilise ja vaimse läbipõlemise ja tõenäoliselt mõne aasta pärast poole töövõime kaotuse riski. Variantideks oleks veel müüa vanematekodu ja võtta ema enda juurde elama, kaotades seeläbi privaatsuse; võtta välja raha pensionisammastest ja jätta end vanaduses hätta; hakata kodus isa eest hoolitsema, mis tähendaks füüsiliselt ja vaimselt väga kurnavat elu, sest taaskord isoleeriks see naise tööturult ja välistaks eraelu; või müüa maha enda suure vaeva ja laenuga ostetud pealinnakodu. „Kokkuvõtvalt tean, et mu vaimne tervis ei oleks vastu pidanud ja lõpuks kadunuks jõud. Nüüd on puhkepaus, kus saan taas naeratada ja enda elu elada. Varem olin pidevalt tõsise näoga, sest tegelesin kõigega korraga,“ tähendas Kaire.