/nginx/o/2022/08/02/14734446t1h39a4.jpg)
Kaitseminister Hanno Pevkur (RE) ütles täna riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul, et riigikaitse jätkusuutlikuks rahastamiseks peavad kaitsekulud jõudma erakondadeülese kokkuleppena püsivalt kolme protsendini sisemajanduse koguproduktist (SKP).
Eesti kaitsekulud on 2023. aastal 2,85 protsenti SKPst ja ületavad 2024. aastal esimest korda kolme protsendi piiri.
«Peame jätkama enda kaitsevõimesse panustamist pikemas perspektiivis vähemalt sellisel tasemel, nagu teeme seda järgmisel ja ülejärgmisel aastal,» ütles kaitseminister Pevkur riigikogus. «Julgen täna siin välja öelda ambitsiooni, et vajame oma kaitsevõime tugevdamiseks ning säilitamiseks pikaajalist kaitsekulu fikseerimist 3% tasemele SKPst.»
«Venemaa sõda Ukrainas on tõsiseim väljakutse Euroopa julgeolukorrale alates teisest maailmasõjast. Ukrainlased on mõõtmatus vapruses näidanud, et agressorile mitte ainult ei tule, vaid ka saab vastu astuda. Nad on vabaduse eest ränka hinda maksnud. Ent ka Eesti ajalugu rõhutab lihtsat tõdemust – vabadusel ja demokraatial ei ole hinda, see on hindamatu. Ja selle kaotamine on korvamatu,» rääkis Pevkur.
Ta toonitas, et riigikaitset arendades tuleb alati arvestada ka elutsüklikuludega. «Ei ole vastutustundlik ega jätkusuutlik osta relvasüsteeme, millele me hiljem ei suuda piisavalt laskemoona tagada. Erinevad süsteemid vajavad hooldust, et neist kriisi korral kasu oleks, üksuste väljaõpet saa läbi viia pelgalt sõjateaduse õpikuid lugedes. Sõjaline riigikaitse peab olema läbimõeldud tervik,» ütles Pevkur.
«Üha enam on eesmärgiks saamas kaitsekulu 3% SKPst. Ka Eesti peab kuuluma püsivalt väärikasse 3% klubisse.»
Kaitseminister Hanno Pevkur
Ta tõi näiteks, et ühe reservis oleva mehhaniseeritud jalaväebrigaadi varustus, laod, moonahoidlad jm ühekordsed kulud on umbes 1,3 miljardit eurot. Sellise brigaadi aastane ülalpidamiskulu on tänaste hindade juures 130 miljoni ringis.
Kaks liikursuurtükipataljoni kokku 36 masinaga nõuab umbes 235 miljoni euro suurust investeeringut, samas kui ülalpidamiseks on vaja keskmiselt 20 miljonit eurot aastas. Laskemoona vajadus lahinguväljal on Eesti tänaste relvasüsteemide puhul suurusjärgus 100 miljonit eurot päevas.
Eestit ootavad ees ka olulised investeeringud nii maakaitse suurendamiseks 20000 võitlejani kui ka täiendavate liitlasüksuste vastuvõtmiseks. Samas on oluline, et märkimisväärne osa investeeringutest jääb Eesti majandusse. Näiteks viimasel kolmel aastal on riigikaitse varustushanked, investeeringud ja majanduskulud kokku veidi üle miljardi euro, millest 562,5 miljonit ehk rohkem kui pool on läinud Eesti tarnijatele.
Pevkur joonis alla ka põhimõtte, et iga riigikaitsesse suunatud euro peab tooma maksimaalselt kaitsevõimet. «Me otsime ja leiame pidevalt kokkuhoidu selleks, et saaksime maksimaalselt ressurssi väeloomesse suunata, et üksuste loomine, varustamine, uute süsteemide kasutuselevõtt toimuks väga kiiresti,» märkis Pevkur, kelle sõnul teeb kaitseministeerium tõsiseid jõupingutusi NATOs, Euroopa Liidus ja liitlastega läbirääkimistel riigieelarve välise rahastuse nimel.
Kaitseminister ütles, et kaitsekulud suurenevad NATOs tervikuna, kuid eriti meie naabruses. «NATO idatiival suurenevad kaitsekulud nii protsendi kui absoluutväärtusena. Üha enam on eesmärgiks saamas kaitsekulu 3% SKPst. Ka Eesti peab kuuluma püsivalt väärikasse 3% klubisse,» märkis Pevkur.
/nginx/o/2018/11/05/11552227t1hc6af.jpg)
