ERISAADE ⟩ Aasta presidendina. Stuudios on president Alar Karis

President Alar Karisel täitub täna esimene aasta riigipea ametis. Kuidas see läinud on, sellest me presidendiga Postimehe erisaates räägimegi. 

Saatejuht on Ulla Länts.

Kas te mäletate, millised emotsioonid valdasid teid siis, kui aasta tagasi riigikogu ees ametivande andsite?

Eks nende emotsioonidega ole nii, et sel hetkel olid nad kõrgel, aga mida aeg edasi, seda vähem on emotsioone, päevarutiin tuleb peale ja see kõik jääb minevikku. Pilk on rohkem tulevikku suunatud.

Milline oli selle aasta kõige raskem hetk?

Eks need rasked hetked on ju kõigile teada, minu ametiaega jäid nii Covid kui ka 24. veebruaril alanud Ukraina sõda. Sõja algus kattus ju Eesti Vabariigi aastapäevaga, nii et kõne tuli hommikul ümber kirjutada. Edasi pidi juba vaatama, kuidas selle sõjaga toime tulla, mismoodi sellega suhtestuda, ja see on tõesti keeruline olnud.

Nii et sõda muutis tublisti neid eesmärke, millest te rääkisite ametisse astumise kõnes?

Presidendil ei ole ju oma programmi, mille ta viieks aastaks teeb. See programm kujuneb igapäevaelus, ja kui tulevadki sellised probleemid nadu Covid või energeetikakriis või sõda, siis president peab sellega tegelema, ükskõik mida ta sooviks võib-olla samal ajal teha. Seega käivad kõik need sündmused selle esimese presidendiaasta juurde, nii tutvumisreisid teiste presidentide juurde kui ka nende reisid siia. Esimene aastaring sai täis sai ja läheme vastu uuele.

Tutvumisreisidega oli ju ka nii, et esimesele visiidile Lätti pani koroona piirid ette – te ei saanudki kolleegiga kohtuda, sest ta oli koroonasse haigestunud.

Nii oli jah, et sai kohale lennatud ja suured pealkirjadki olid mõnes meediaväljaandes, et president Karise reis Lätti äpardus. Ega see tegelikult äpardunud midagi, Lätis sai kohtutud parlamendiliikmetega ning kogu asja juures oli positiivne, et sain kutsuda Läti presidendi hoopis Eestisse ja mitte Tallinnasse, vaid Lõuna-Eestisse ning Tartusse, nii et igal halval on ka omad head küljed.

Sõda Ukrainas on kestnud pea kolmveerand aastat – kui valmis oleme meie Eestis kõigeks selleks, mida see sõda võib veel tuua, ja palju on neid asju, milleks me ei saa valmis olla?

Ebamäärasust on palju, me ei tea, kuidas sõda kulgeb, kuidas see lõpeb. Olime valmis selleks, et sõda jääb Ukraina idaossa, aga praegu pommitatakse Kiievit ja paljusid teisi linnu. Me ei olnud valmis ka selleks, et Nord Stream saab terroristide poolt vigastatud. Just see pani ka mõtleme, kuidas kaitsta oma taristut ja ühendusi näiteks Soomega. Nii et me peame olema valmis paljudeks asjadeks, milleks me võib-olla ei oskagi praegu valmis olla, aga iga päev toob teadmisi juurde.

Praegu muretsetakse palju sõjaväsimuse pärast, kas teie olete Eestis seda märganud?

Kurbloolisus on see, et meid ei lasta väsida. Needsamad pommirünnakud, mis nüüd Ukrainas toimusi, turgutavad meid jälle üles. Muidugi pakutakse välja lahendusi, mis teeksid elu rahulikumaks, mitmed küsitlused eri riikides on näidanud, et just noored arvavad, et võiks Ukraina toetamise ära lõpetada ja oma eluga oma riigis edasi minna, nii et sellist suhtumist ikka on. Aga ma arvan, et see, mis praegu Ukrainas toimub, ei lase meil väsida. Samuti hoiavad need ukrainlased, kes on tulnud meile põgenikena, üleval teadmist, et nad vajavad jätkuvalt abi ja me peame tegema kõik selleks, et nad jõuaksid tagasi kodumaale, kui sõda läbi saab.

Kas kogu Euroopas ees seisev majanduslikult keeruline talv võib riikide koostöövõime proovile panna?

Eks sellega ole samuti nagu oli Covidi alguses, ebamäärasust on palju ja keegi ei tea, mis juhtub. Praegu ei tea keegi, mida talv toob, ja paratamatult vaatab iga riik eelkõige oma elanike poole ning kasutab nende abistamiseks eri meetmeid. Meie oleme veel võibka -olla kõige rahulikumad, nii Saksamaa, britid kui mõned teised riigid on juba pikka aega rääkinud, et tuleb temperatuure maha keerata ja hakata kuskilt kokku hoidma. Riigid otsivad paratamatult eri lahendusi, aga see ei tähenda, et me ei toeta üksteist või ei saa üksteisest aru. Valvas peab muidugi olema ja ka oma lähinaabrite puhul vaatama, et oleksime kõik energiakriisi ohu eest kaitstud. Usun, et kui see talv saab üle elatud, siis on olemas ka teatav selgus, milline on meie võimekus, kuidas me sellega toime tuleme ning mis oleksid järgmised sammud. See, et me ennast Vene energiaallikatest lahti ühendame, on praegu Euroopas kõigile selge, nii et kõik otsivad alternatiive.

Meil on tekkinud arusaamatus oma LNG terminaliga, keegi ei saa aru, miks see laev, mis pidanuks tulema Paldiskisse, nüüd äkki Soome läheb.

Ma selle pärast väga ei muretseks. Aga muidugi tuleb selgitada, mis ikkagi juhtus ja miks ei räägitud avalikkusele asjadest siis, kui need juba teada olid. Samas pole gaasiga varustatus meie jaoks murekoht, gaasivarustus on meil tagatud nii läbi Leedu ja Läti kui ka ka selle toru kaudu, mis meid Soomega ühendab. Meie gaasivajadus ei ole väga suur, nii palju gaasi maailmas ikka on, et meie oma kätte saaksime.

Kas teil ole see jutuks ka kohtumisel Soome presidendiga?

Oli ikka jutuks, me mainisime selle ära ja jõudsimegi koos arusaamisele, et see on ministrite tasemel otsus ja meie sellesse protsessi ei sekku.

Kas neist meetmetest, mis valitsus Eesti inimeste aitamiseks energiakriisis kavandanud on, piisab?

No eks inimesed ootavad ju alati rohkemat ja praegu ei oska keegi öelda, kui piisav see on. Täna on valitsus oma otsuse teinud, aga me ei ole ju neid esimesi tõsiseid arveid saanud ja ei tea, kui palju on vaja maksta. Usun, et nii palju paindlikkust meie valitsusel on, et kui vajadus suureneb, siis saab appi minna nii elanikele kui ka ettevõtetele.

Kas me oleme hakanud liigselt survestama siinset venekeelset elanikkonda, rääkides valimisõiguse ja relvalubade äravõtmisest, ning nüüd on kerkinud ka probleemid Moskva alluvuses õigeusukirikuga?

Selge on see, et me ei tohiks tervet rahvusrühma stigmatiseerida. Arvan, et meie riigil on piisavalt võimekust, et välja selgitada, kes on meie sõbrad ja kes meie sõbrad ei ole. Selge on see, et kui meie hulgas on inimesi, kes soovivad Eesti riigile või meie inimestele halba, siis nendega tuleb kindlasti tegelda. Mina olen seda meelt, et inimesed, kes siin elavad, tahavad siin jätkuvalt elada, ja selleks on vaja keel selgeks õppida. Seda mitte meie, eestlaste pärast, vaid nende endi pärast.

Nüüdseks on aru saadud, et laenuraha läheb järjest kallimaks – kas need kulutused, mida valitsus on planeerinud, on õigustatud?

Eelarvega ongi täpselt nii, et tuleb teha valikuid. Midagi ei ole teha, kõigeks raha ei jätku, ja valikud peavad olema sellised, et need oleks vajalikud mitte järgmisel ja ülejärgmisel aastal, vaid pikemas perspektiivis. Riigikaitsesse ja haridusse tuleb kindlasti ressurssi paigutada.

Valimiskampaaniad alles algavad ja nende käigus pakutakse paratamatult kõigile kõike. Kus on piir, millest üle minna ei tohiks?

Eks see laenamine ongi üks piir, et kui me raha võtame, siis teame, mille jaoks me võtame. Selge on see, et lubadusi kiputakse ikka andma, aga nii kodanikud kui ka poliitikud teavad, kui suur on eelarve, ja siin tulebki olla nii tark, et kui keegi lubab väga palju, siis ei maksa seda väga usaldada. Vähemalt tuleks esitada konkreetne küsimus, kust see raha tuleb, ja vastus ei saa olla, et ega maailmas ei ole raha otsa saanud. Vastus peaks olema konkreetne, et oleks selge, mille arvelt see lubadus tuleb

Presidendil pole meie parlamentaarses riigis just eriti palju võimu, ometi tahetakse, et president ütleks, kuidas asjad peavad olema.

President ei saa öelda, kuidas on õige, president saab osundada, kui miski on halvasti. Ükski president ei ole targem kui riigikogu kokku või mõni erakond eraldi, aga kindlasti on presidendi kõrvalpilk oluline, et saada selgust, mida üks või teine otsus võiks pikemas plaanis tähendada. Presidendi asi on juhtida sellele tähelepanu.