Nädala intervjuu ⟩ Artemi Troitski: võimaluse korral kägistaksin Putini surnuks tagajärgi kartmata

Muusikakriitik, õppejõud ja publitsist Artemi Troitski ja tema koer Tšerokii oma kodus Põhja-Tallinnas. Foto: Madis Veltman

Juba Vladimir Putini esimesel valitsemisaastal kirjutas muusikakriitik, õppejõud ja publitsist Artemi Troitski, et see inimene juhib Venemaa hukatusse – tol ajal uskusid teda vähesed. 2014. aastal koos perega Moskvast Tallinna kolinud Troitski on reljeefne: ta ütleb, et praegu on venelased nagu sakslased 1940. aastatel, ning kutsub üles suurriike võtma vastu Ukrainas sõdimisest keelduvaid venelasi, sest väikeseid riike nagu Eesti või Gruusia ei tohi sellega koormata.

Kuidas on lood teie identiteediga? Venemaa kodanikud üle kogu maailma on praegu identiteedikriisis: ühest küljest kollektiivne vastutus; teiselt poolt soov öelda, et pole Putinit kunagi toetanud – eriti kui see on tõsi; kolmandaks süütunne, mis niikuinii ligi hiilib.

Mul on identiteediga kõik korras. Ma ei tunne mingit russofoobiat. Olen normaalne kosmopoliitne euroopalik vene inimene, kellel on Euroopa mentaliteet ja kes tunnistab üldtunnustatud euroopalikke ja üleilmseid väärtusi. Ma ei kannata komplekside all, mis on sageli omased tüüpilistele vene inimestele, sealhulgas Venemaa eliidi ja intelligentsi esindajatele.

Kuidas teil õnnestus seda viirust vältida?

Ma ei tea. Olen lapsepõlvest saati Prahas elanud, veetsin palju aega Ühendriikides ja Suurbritannias, mul pole sellega kunagi probleeme olnud. Neid pole ka praegu. Loomulikult on mul praeguse Vene riigi pärast väga häbi. Aga ma pole kunagi teeselnud, et olen «mittevenelane». Olen täiesti kindel, et kõik väljarändajate oigamised, eriti aga Kremli propaganda soigumine vene kultuuri kurikuulsa ärakeelamise teemal on täielik jama, mingisugune haava sügamine, masohhistlike komplekside ülespumpamine. Keegi ei keela ära mingit vene kultuuri, kui see on tõeline kultuur. Täpselt niisamuti nagu Hitler ei suutnud kaotada ei Bachi, ei Beethovenit, ei Dürerit ega Goethet. Samamoodi ei suuda mingisugune ebardlik Putin kaotada ei Tolstoid, ei Tšaikovskit ega Malevitšit. Aga Mihhalkov, Gergijev ja teised temasugused – prügimäele, ja teenitult.