RAHVALOENDUS ⟩ Keskmise Eesti elaniku kodu on vanem kui ta ise

2021. aasta lõpus toimunud rahva- ja eluruumide andmetest selgub, et keskmiselt on Eesti inimese kodu vanem kui ta ise ning kasvanud on eramajades elavate leibkondade arv.

«Avaldasime juba varem kaks portsu andmeid – leibkondade ja eluruumide kohta. Nüüdseks oleme need kaks omavahel kokku pannud ja tulemusi analüüsinud. See lubab meil saada detailsema pildi sellest, kellega, kus ja kuidas Eesti inimesed elavad,» selgitas statistikaameti juhtivanalüütik Terje Trasberg.

Eramajades elavate inimeste arv on pisut kasvanud

Kõigist Eesti enam kui poolest miljonist leibkonnast elab eramajas 154 422 ehk 27,5 protsenti. Nendesse leibkondadesse kuulub 390 855 inimest ehk 29,3 protsenti Eesti elanikest. Võrreldes 2011. aasta rahvaloendusega on eramajades elavate leibkondade osakaal kasvanud 0,7 protsendipunkti võrra.

Korterites, sh ridaelamutes ja paarismajades elab 67,9 protsenti Eesti elanikest.

Keskmine eramus elav leibkond on 2,53-liikmeline ning keskmine korteris elav leibkond 2,28-liikmeline.

Eesti elanikest 1,6 protsenti elab ühiseluruumides (hooldekodud, ühiselamud) ning 1,2 protsenti muudes elamuüksustes või mitteelamutes. Vaadates andmeid leibkonna asemel üksikisiku tasandilt, selgub, et enam kui pool Eesti elanikkonnast ehk 689 204 inimest elab linnas korteris.

Elamutüüp on tugevas seoses inimese vanuse ja eluetappidega: eramajas elavate noorte osakaal väheneb ja korteris elavate osakaal suureneb järsult pärast inimese täisealiseks saamist, kuna noored lähevad linnadesse õppima ja elama. Samuti kasvab mõnevõrra muudes eluruumides elavate inimeste hulk, tõenäoliselt ühiselamusse ümber asumise tõttu.

Pärast 35. eluaastat eramus elavate inimeste osakaal mõneks ajaks suureneb ning pärast 50. eluaastat hakkab see taas vähenema. Vanusejoone lõpul näeme ühiseluruumide osakaalu järsku tõusu kaheksa protsendi juurde, mis näitab ennekõike hooldekodudes elavate inimeste osakaalu kasvu.

Kümnest inimesest seitse elab leibkonnaliikmele kuuluvas eluruumis

71,9 protsenti elanikkonnast elab eluruumis, mille omanik on mõni leibkonna liikmetest. Eluruumi üürivate inimeste osakaal on 18,3 protsenti. Kõige vähem omavad isiklikku eluruumi üheliikmelised leibkonnad, ning peamiselt seetõttu elabki üüripindadel kõige enam üksinda elavaid inimesi.

Kõige rohkem oma eluruumi omanikke on idavirumaalaste seas – seal elab 74,9 protsenti endale või leibkonnaliikmele kuuluvas kinnisvaras.

«Tulemus on ootuspärane, arvestades, et Ida-Virumaal on peamiselt vanemad kortermajad ja keskmisest vanem elanikkond ning maakonna väljaränne ületab sisserännet, kuid just uute elanike juurdevool on üks peamisi üürituru mõjutajaid,» lausus Trasberg.

Ta lisas, et teises äärmuses on mõnevõrra üllatuslikult Viljandi maakond – seal on suhteliselt kõige vähem inimesi (69 protsenti), kes elavad leibkonna omandis olevas eluruumis. Eraldi võetuna on veelgi väiksem eluruumi omanike osakaal Tallinnas ja Tartus – vastavalt 68,6 protsenti ja 67,8 protsenti.

Eesti keskmise inimese kodu on vanem kui ta ise

Eestis on 557 146 asustatud tavaeluruumi, mis paiknevad enam kui 180 000 hoones. Keskmine hoone (eramu või kortermaja) on ehitatud 1965. aastal, keskmine eluruum pärineb aga 1972. aastast. Võrdluseks: keskmine eestlane on sündinud aastal 1979, seega on keskmise eestlase kodu temast vanem. Eesti inimeste kodudena domineerivad endiselt nõukogudeaegsed hooned.

Vett jagub korterites pea kõigile, eramajades neljale viiest

2021. aasta loenduse järgi on veevarustus olemas 94 protsendil, pesemisvõimalus 93 protsendil ja tualettruum 92 protsendil elanikest. Keskküttega eluruumis elab 71 protsenti elanikest. 99 protsenti kortermajade elanikest on varustatud vee ja tualetiga, 97 protsendil on pesemisvõimalus.

Absoluutarvudes on Eestis pea 27 000 leibkonda, kel puudub eluruumis pesemisvõimalus, neist 5000 on alaealistega leibkonnad. Ilma tualettruumita peab läbi ajama 49 000 leibkonda, kellest omakorda 9000 on alaealistega leibkonnad.