FOTOD ⟩ Rahvusraamatukogu renoveerimise õudseim etapp on möödas. Vaata, mis hoones toimub!

Kui väljast vaadates pole aasta algusest kapitaalremondis olnud rahvusraamatukogu hoone juures just palju muutunud peale tühjade aknaavade ja katusel vahetatud püramiidi, siis seest on vana maja keeruline ära tunda.

Raamatukogu peadirektor Janne Andresoo sõnul kutsus ta ajakirjanikud 1986.–1993. aastani ehitatud ja nüüd kapitaalsesse remonti läinud hoonet vaatama sellepärast, et kõige koledamad ajad, kui toimusid suuremahulised lammutustööd ja kõikjal vedeles rämps, on möödas. «Kätte jõuab etapp, kus hakkab paistma, milline see hoone hakkab olema,» selgitab peadirektor.

Andresoo ja ehitusosakonna juhataja Igor Šramov ootavad ajakirjanikke ehitust piirava turvaaia värava juures. Koos läheme fuajeesse, mis on oma meeldejääva kanjonikuju säilitanud, kuid vaheseinad kohvikusse ja teistesse ruumidesse on kadunud. On hämar ja natuke tolmune, kuid on ka vaikne. Kuna on lõunaaeg, siis on sadakond objektil töötavat ehitusmeest pausil.

Endisest kohvikust eraldatud läbipaistvate seintega töödejuhataja ruumis on laual kahes reas kiivrid ja helkurvestid, mis tuleb kõigil külalistel selga panna. Peale ohutuseeskirjade tutvustamist anname allkirjad, et liigume nüüd ehitusplatsil vaid koos kohalike teejuhtidega ja omal vastutusel.

Küsimusele, millised on suurimad muutused majas, toob Andresoo kõigepealt välja välja kaks: püramiidse tornitipu alla ehitatakse tornisaal, ning endise väikese konverentsisaali ja selle all asunud võimla asemele tuleb kino. Viimane on vajalik filmiarhiivile, mis kolib samuti rahvusraamatukokku. Kinosaaliga on konstruktorid direktori sõnul kõige rohkem vaeva näinud, sest ehituse käigus tuli leida uus asukohta ka talale, mis hoidis kogu maja püsti. «Põhiprojekt autori jaoks oli ka see probleem ootamatu,» tunnistab Šramov. «Post avastati alles siis, kui seinad juba lammutatud.»

Andresoo on tänulik, et hoone arhitekt Raine Karp ja sisearhitekt Silver Vahtre on neid remondi ettevalmistamisel ja uute lahenduste leidmisel igati aidanud. Kuna maja on muinsuskaitse all, tuli kõiki muudatusi ka selle ametiga kooskõlastada. Kuid kogu üldilme jääb kindlasti samaks, sest see on väärtuslik.

Restaureerimisosakond tuleb nüüd esimesele korrusele, kus varem oli kohvik. See hakkab pakkuma teenust ka väljapoole maja ja kujuneb omaette suuremaks kompetentsikeskuseks. Ka raamatuköitmise osa laieneb.

Endise kohviku banketiruumis näeme seina, mis on laotud erinevat sorti tellisest ning tuhaplokkidest. 1980. aastate lõpus ehitati kõigest, mida vähegi kätte saadi. Andresoo sõnul on leitud ka selliseid müüritisi, kus kohati asendab seina vana puhvaika!

Nüüd tulevad kõikjale kaldteed, tõstukid ja juhtteed pimedatele – asjad, mis ei olnud 30 aastat tagasi ühelgi ehitajal veel mõtteski. Töö on planeeritud nelja aasta peale ja läheb maksma umbes 100 miljonit eurot. Materjalide kallinemine on Andresoo sõnul eelarvesse sisse arvestatud. Šramov näitab akna taga suurt virna jämedaid torusid, mida läheb vaja alles palju hiljem, kuid need on juba soetatud enne hindade tõusu.

Üks suur muutus on Andresoo sõnul ka töökorralduslik – endise administratsiooni kabinettide kohale rajatakse 24 tundi avatud ala, kuhu tuleb ka kohvik. Peauksest kahelt poolt saab siia edaspidi keerdtreppe pidi ja ratastoolitõstukiga. «Vaatame mis sellest saab, kui ööpäevane koha haldamine läheb liiga kulukaks, võime siis ka midagi muuta,» ütleb ta ettevaatlikult.

Kuppelsaali, kus varem pidas koosolekuid rahvusraamatukogu nõukogu, tuleb lasteala. Andresoo ütleb, et ka konverentsikeskus saab tegelikult ruumi juurde, kuigi kuppelsaali funktsioon muutub.

Praegu on enamik hoone aknaavasid lagedad, kuid oktoobri lõpuks on kavas uued aknad ette panna ning siis saab juba kütta ja teha sisetöid.

Šramov näitab kolmandal korrusel nõukogude ehituskunsti imet, kus kõigepealt laoti üles siseruumide seinad ja seejärel valati põrandad. Peale vaheseinte lammutamist oli kogu korruse põrand kaetud erinevate kõrgustega betoonristkülikutega. Ehitaja ei tea veel, kas valada kogu põrand nüüd kõrgemaks või lihvida kõrgema ristkülikud madalamaks.

Käime läbi korrused, kuhu traditsiooniliste lugemissaalide asemele luuakse mitmekülgne haridus- ja suhtluskeskkond. Tuleb ka tehnoloogialabor, mis on mõeldud kõige moodsama tehnolooga tundmaõppimiseks ja kasutamiseks kooliõpilastele, tudengitele ja väikeettevõtjatele. Lapsed ja noored on kõikjale oodatud, sest raamatukogu juht soovib, et uus raamatukogu muutuks neile koduseks keskkonnaks, kuhu alati tulla.

Suur muudatus on ka see, et kogu Endla tänava poole madalam hooneplokk läheb rahvusarhiivi käsutusse. Maneeži ja Ristiku tänavatel asuvatest hoonetest tuuakse arhiivihoidlad siia kokku, vaid Madara tänava arhiiv jääb alles. Raamatukoguhoone neljandale korrusele tuleb rahvusarhiivi teenindussaal.

Torkab silma, et paljud seinad on kaetud puitlaastplaatidega. Andresoo selgitab, et nendel seintel on kas mingid kunstiteosed, mis vajavad kaitset või on tegu klaasseintega. Andresoo osutab näiteks ühe plaadi all olevale vasksildile, kus kirjas, et plaadi taga on kaitstud Eino Mäelti klaaspannoo 1991. aastast «Madrigal».

Raamatukogule ehitatakse hoidlapinda juurde endiste töökodade ja IT osakonna kohale. Hoidlapinda tuleb kokku 12 000 ruutmeetrit. Suur ruumivõit tuleb sellest, et lõpuks ometi saavad kõigis hoidlates olema lükandriiulid. Need olid 30 aastat tagasi täiesti kättesaamatute hindadega. Riiulimeetreid ehk laudisemeetreid täidetakse uutes hoidlates kohe 57 kilomeetrit. «Kokku saab olema 90 kilomeetrit võimekust ehk nagu Tallinnast Paidesse!» lisab Andresoo.

Kuuendale korrusele tulevad muusikasaal, stuudio, muusikinstrumentide laenutus. «Siia kõrval tuleb peadirektori kabinet,» osutab Andresoo ühele ruumikontuurile avara tühja korruse ühes servas. Sealt hea vaade lehvivale Läti lipule ja naabermaa saatkonnale.

Kuuendat korrust ümbritseb ringrõdu, kus saavad külastajad tulevikus ringi jalutada ja nautida vaadet linnale. Varem jäi see ala lõpuni ehitamata ja terrassid inimestele avamata. Kõige suuremale terrassile, vastu Kaarli kirikut, tuleb ka vabaõhu mööbel ja haljastus.

Tunniajase ekskursiooni lõpus jõuame püramiidse kupli alla, kuhu ehitatakse 175-kohaline saal. Sellest saab Andresoo veendumusel väga ilus koht, kus nautida muusikat või teha midagi muud pidulikku. Ka vana üüriline VAT teater olevat sellele juba pilku heitnud.

Lõpetuseks ütleb peadirektor, et raamatukogu lugemissaalide renoveerimisel on märksõnadeks valgus ja paindlikkus, sest kaasaegses raamatukogus peavad olema head tingimused tööks ja keskendumiseks, kuid peab saama korraldada ka aktiivsemaid üritusi.