Toomkiriku torni uuendustööd on lõpusirgel

Tellingutelt avaneb Toomkiriku vastsele tornikiivrile muljetavaldav vaade. Foto: Taavi Sepp

Toomkiriku tornikiiver koos kuuli ja tuulelipuga on suve jooksul läbinud põhjaliku uuenduskuuri ja järgmisel nädalal peaksid tööd valmis saama.

Restaureeritud tornikuul ja tuulelipp jõudsid juba mõne aja eest oma kohale tagasi. Uue kullakihi saanud kuuli sisse paigutati ajakapsel, kus on dokument kõigi torni restaureerimisel osalenud inimeste nimede ja allkirjadega ning muude asjade kõrval ka tolle päeva Postimehe number.

Restaureeritud tornikuul ja tuulelipp jõudsid Toomkiriku torni tagasi juba mõne aja eest. Foto: Taavi Sepp

Praegu lõpetavad meistrid tornikiivri alumise osa plekitöid. Kirikutorni vaskset sära saab imetleda võibolla veel paar kuud. Selle aja jooksul teeb ilmastik oma töö. «Paari kuu pärast on kõik ühtlaselt matt, nagu torni ülemine osa on juba jõudnud tuhmiks muutuda,» arvas tööde juures muinsuskaitse järelevalvet tegev Jüri Noška.

Ta lisas, et võimalus katusetöid tellingutelt teha annab palju parema tulemuse. «Kui teha ilma tellinguteta, nii et katusel teed katust, siis see tulemus ei ole nii hea.,» lausus Noška. Tornikiivri muudab vastupidavamaks ka tänapäeval katusepleki alla paigutatav materjal, mis ei lase niiskusel sinna koguneda.

Tänapäeval pannakse kirikute katusepleki alla harjaseline materjal, mis hoiab ära kondensvee kogunemise. Foto: Taavi Sepp

«See materjal on kaetud püstiste harjastega, mille tõttu pääseb õhk pleki alla ja tuulutab sealt niiskuse välja. See on suhteliselt uus materjal, mis ongi mõeldud pleki alla jääva ruumi tuulutamiseks. Pleki võib otse selle peale panna, pole vaja mingit vahet tekitada. Vanasti pandi plekk otse laudade peale ja selle alla hakkas kondensvesi kogunema,» rääkis Noška.

Nüüd on tööd igatahes lõpusirgel, kuigi vahepeal tuli ette ka üsna ootamatuid takistusi. Nii näiteks ei saanud ühe eriala spetsialistid tükk aega oma tööd tehtud, sest keegi neist ei julgenud üles kirikutorni minna. «Neil polnud vaja tellingutel käia, vaid seestpoolt mööda tornitreppi üles minna. Aga nende ülemus kurtis, et ta ise saab sinna mindud küll, kuid tal on ka abilist vaja ja neist keegi ei julge nii kõrgele ronida,» muigas Noška.

Toomkiriku tornikiivrit uuendavad kolm väljaõppinud plekkseppa, kellel on kõigil eesnimeks Aleksandr. Foto: Taavi Sepp

Järgmisel aastal tahetakse asuda kiriku katuse kallale, mis samuti karjub remondi järele. «Vesi läheb kivi ja katuseserva vahele. Sellest on kiiresti vaja uuendada peaaegu kolmandik. Uus katusehari ja servad ka. Katus on naelaauke täis,» rääkis Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru.

Toomkiriku idatorni tipus olev kaunistus on kunstiteadlaste sõnul akantuslehtedega piiniakäbi. Foto: Taavi Sepp

Toomkiriku tornist avaneb vaade kiriku katuse teises otsas olevale väikesele, niinimetatud idatornile, mille tippu ehib kummaline kaunistus. Tuhkru sõnul on see pärit 1700. aastate algusest. «See on üks akantuslehtedega arusaamatu asi. Mõned kunstiteadlased ütlevad, et tegemist on piiniakäbiga, mis on juba antiikajast väga populaarne. Kes tahab, võib näha seal piklikku pähklit, kes tahab, võib näha tammetõru. Eks eestlane peab vaatama ikka seda, mida kodus on õpetatud. Kunstiajaloolased ütlevad, et see on akantuslehtedega piiniakäbi, kuigi piiniakäbid on tavaliselt teistsugused. Aga eks eestlane polnud varem piiniakäbi näinud ja tegi nii, nagu ta arvas selle olevat,» rääkis Tuhkru.

Ta lisas, et näiteks Eesti taluarhitektuuris ilmusid 19. sajandil toolidele ja kapiustele viinamarjad. «Neid tikiti ka tekkidele Aga ega siinne talumees või talunaine polnud ju 1850. aastatel viinamarju näinud. Aga selle eest oli tal silme ees eestlase jaoks kõige maitsvam ja magusam vili –maasikas. Meil on isegi üks altarikaunistus selline, kus viinamarjad näevad välja nagu maasikad. Midagi ilusamat ju ei olnud, kui maasikad,» selgitas Tuhkru.