:format(webp)/nginx/o/2021/12/20/14271105t1h3630.jpg)
Harju Maakohus tunnistas täna Surematu Polgu aktivisti Sergei Seredenko süüdi Eesti Vabariigi vastase suhte loomises ja pidamises ning mõistis talle maksimaalsele lähedase karistuse – viis aastat ja kuus kuud vangistust.
Karistuse kandmise alguseks loetakse mehe kinnipidamist 3. märtsil 2021.
Kohus jättis rahuldamata süüdistatava ja kaitsja taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks karistusseadustiku paragrahvid, mis käsitlevad riigireetmist, Eesti vastu suunatud luuretegevust ja selle toetamist ning Eesti Vabariigi vastase suhte pidamist. Kohtu hinnangul taolist vastuolu ei esine.
Kohus tuvastas, et Seredenko sai kuriteo toimepanemisega vara vähemalt 5185,79 euro ulatuses ning lisaks kuus rinnamärki. Kuivõrd saadud raha on ära kulutatud, mõistis kohus süüdistatavalt konfiskeerimise asendamisena vastava summa välja. Samuti määras kohus konfiskeerida rinnamärgid.
Menetluskuludena peab Seredenko tasuma süüdimõistmisega kaasneva sundraha summas 1635 eurot.
Süüdistuse järgi lõi ja pidas Seredenko ajavahemikul 15. novembrist 2009 kuni 3. märtsini 2021 Eesti Vabariigi vastast suhet Venemaa Föderatsiooni valitsusasutuste huvides ja ülesandel tegutseva seitsme isikuga.
Seredenko edastas neile teavet, koostas ja avaldas nendega koostöös artikleid, osales nende poolt korraldatud üritustel ja organisatsioonide tegevuses, mis olid suunatud Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilistel eesmärkidel Vene Föderatsiooni mõjutustegevuse elluviimiseks, eesmärgiga lõhestada Eesti ühiskonda, diskrediteerida Eesti Vabariiki ja selle institutsioone ning riivata Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda, iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust ning julgeolekut.
Kohus tuvastas esitatud tõendite alusel Vene Föderatsiooni vaenuliku suhtumise Eesti Vabariiki ning eesmärgi taastada suurriigi positsiooni, mille saavutamiseks rakendatakse erinevate riikide, sealhulgas Eesti suhtes hübriidseid mõjutusvahendeid. Venemaal toimub riiklikul tasandil teiste riikide suhtes hübriidsete mõjutusvahendite rakendamine valitsusasutuste korraldamisel. Eesti suhtes on nende asutuste juhtimisel kasutatud süüdistuse esemeks oleval ajavahemikul peamiselt informatsioonilisi mõjutusvahendeid.
Nii Ukraina kui ka Eesti ja teiste Balti riikide suhtes kasutab Venemaa narratiive, millega soovitakse neid riike kompromiteerida, diskrediteerida ning näidata neid tagurlike, natsistlike, fašistlike ja pahatahtlikena. Kui sellest piisavalt palju rääkida, et Eestis toimub diskrimineerimine, tegemist on russofoobliku riigiga, kus kiusatakse venekeelseid, siis see võib anda näiteks formaalse ajendi tulevikus niinimetatud kaasmaalaste kaitsmiseks. Kaasmaalaste kaitsmine võib omakorda viia erinevate sündmusteni, näiteks Vene vägede sissetungimine Ukraina aladele toimus just sel ettekäändel.
Kohtu hinnangul on Venemaa hübriidne mõjutustegevus käsitletav Eesti julgeoleku, iseseisvuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallata tegevusena.
Kohus leidis, et kuigi Venemaa kasutatavad Eesti-vastased vaenulikud narratiivid ei pruugi põhjustada vahetut ohtu Eesti iseseisvusele, sõltumatusele või territoriaalsele terviklikkusele, võib see olla Venemaa tegevusmustrite kohaselt ettevalmistav tegevus saavutamaks ettekäänet teise riigi sõjaliseks ründamiseks.
Kohus tuvastas, et Seredenko soovis seitsme Vene riigi heaks tegutsenud isikuga suheldes ja Eesti-vaenulikke narratiive levitades luua pinnast, mis võimaldaks Venemaal saavutada eesmärki taastada suurriigi positsiooni, rünnates selleks Eesti iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalselt terviklikkust just vägivallata tegevustega.
Peamine vaidlusalune küsimus käesolevas kriminaalasjas oli tahtluse olemasolu. Kuriteokoosseis eeldab vähemalt kaudset tahtlust reeta Eesti riiki ning luurata Eesti vastu või toetada seda.
Kohtu hinnangul ilmneb taolise eesmärgi olemasolu eeskätt Seredenko toetustegevustes, mida ta süüdistuses märgitud seitsmele isikule ja nende juhitud organisatsioonidele osutas.
Seredenko avaldas seitsme isiku tellimusel süsteemselt kirjutisi, mille läbivateks teemadeks olid väited, et Eestis toimub riiklikul tasandil massiline venekeelse elanikkonna diskrimineerimine, russofoobia tekitamine, õiguskaitsjate tagakiusamine ning natsismi ja fašismi levitamine.
Läbivalt esines väiteid, millega seati kahtluse alla Eesti iseseisvus, naeruvääristati ja laimati Eesti institutsioone ning juhtivaid poliitikuid. Seredenko süüdistas poliitikuid näiteks natsismi levitamises ja venekeelse elanikkonna tagakiusamises. Samalaadseid narratiive levitas Seredenko ka Ukraina kohta.
Kohtumenetluses oli kaitsja ja süüdistatava peamiseks läbivaks vastuväiteks, et Seredenko avaldas oma kirjutistes ja sõnavõttudes oma isiklikke poliitilisi vaateid ja esines inimõiguste kaitsja, ombudsmani, ajakirjaniku ja teadlasena ning seega ei saa tema tegevust käsitleda kuriteona. Vastasel juhul oleks tegemist sõnavabaduse rikkumisega. Kohus ei lugenud neid vastuväiteid põhjendatuks.
Esmalt juhtis kohus tähelepanu asjaolule, et väljendusvabadus ei ole absoluutne. Eesti põhiseaduses on sätestatud tingimused, millal on väljendusvabaduse piiramine õigustatud. Sealjuures on seadusandjal pädevus otsustada, et teatud juhtudel võib väljendusvabaduse piirangu rikkumine olla ka süütegu.
Kohus tuvastas, et süüdistatavale kirjutati korduvalt ette artiklite teema, sisu ja tonaalsus, mistõttu ei päde vastuväide, et tegemist oli tema enda poliitiliste vaadete esitamisega. Isegi juhul, kui need tekstid sisult kattusid tema enda vaadetega, ei saa vaadata mööda sellest, et need kirjutati Vene Föderstaiooni valitsusasutuste huvides ja ülesandel tegutsenud isikute tellimusel.
Kohtu hinnangul oli Seredenko teadlik, mis eesmärki need isikud kirjutiste ja ettekannete tellimise ja avaldamisega taotlesid. Kohus lähtus hinnangust, mis eesmärgil Seredenko kirjutisi koostas ning avaldas, mitte sellest, kas sisu vastas tema enda poliitilistele vaadetele. Mehe poliitilised vaated ei omanud kohtu jaoks mingit tähtsust.
Kohus tuvastas korduvalt, et süüdistatava tegevust nende kirjutiste koostamisel ja avaldamisel ei saa käsitleda tegutsemisena sõltumatu ajakirjaniku, eksperdi, teadlase, inimõiguste kaitsja või muu sõltumatust eeldava ameti või rolli nimetuse all tegutsemisena. Tegemist oli tellimustöödega või tekstidega, millel puudusid sõltumatule ekspertiisile või analüüsile iseloomulikud jooned.
Juhtiv riigiprokurör Taavi Pern ütles kriminaalmenetlust kommenteerides, et keskne küsimus oli, kas Sergei Seredenko on lihtsalt ühiskondlikult aktiivne jurist või Venemaa huvides Eesti-vastast suhet pidanud inimene, kes on püüdnud välisriigi huvides suhte pidamist varjata kord ombudsmani, õiguskaitsja ja publitsisti ametinimetustega.
«Prokuratuuri hinnangul osundavad kriminaalmenetluses kogutud tõendid üheselt, et Seredenko lõi Eesti Vabariigi vastase suhte välisriigi ülesandel tegutsevate inimestega, kelle eesmärk on kahjustada Eesti iseseisvust, sõltumatust ning territoriaalset terviklikkust,» ütles Pern.
Tema sõnul ei oma Eesti Vabariigi julgeoleku seiskohtalt niivõrd tähtsust see, millist konkreetset teavet välisriigi huvides edastatakse või kui sage on infovahetus.
«Meie julgeolekut ohustab juba see, kui keegi on valmis välisriigi huvides tegutsema. Seetõttu peab riik jõuliselt reageerima mistahes tegevusele, mis meie julgeolekut ohustada võib. Nii mõjutustegevust kui ka ühiskonna sidusust lõhestavaid tegevusi on välisriigil võimalik enda huvides kergesti kasutada,» lausus Pern.
Riigiprokuratuur esitas selles kriminaalasjas süüdistuse möödunud aasta augusti keskel, kuid Eesti vastu toime pandud vägivallata tegevused on alates veebruarist veelgi suurema tähelepanu all ning sellised etteheited on saanud mõneti teise, hoopis sügavama tähenduse.
Kokkuvõttes näitasid tõendid, et Sergei Seredenko levitas muu hulgas just selliseid vaenulikke sõnumeid, mille pinnalt leiti põhjus Ukraina ründamiseks ning Eestit puudutav retoorika võimendas just samal moel Vene Föderatsiooni vaenulikke ja halvustavaid sõnumeid.
«Prokuratuur on rahul, et kohus on kohtumenetluses esitatud tõendeid kogumis hinnates nõustunud prokuratuuri seisukohaga ning leidnud, et Sergei Seredenko on toime pannud Eesti Vabariigi vastu suunatud kuriteo – riigivastase suhte pidamise,» ütles Pern.
Maardu kooli majahoidjana töötanud Seredenko on Eestimaa Ühendatud Vasakpartei (EÜVP) liige, erakonda kuulub ta 2017. aasta märtsist. Eelmiste riigikogu valimiste eel 2019. aasta jaanuaris figureeris Seredenko päevauudistes seoses EÜVPs tekkinud sisetüliga, mille tulemusel esitas erakond riigikogu valimistele kaks eraldiseisvat nimekirja. Seredenko kuulus sellesse EÜVP valimisnimekirja, mille valimiskomisjon eemaldas, kuna seaduse järgi saab erakond esitada valimistele ühes valimisringkonnas ainult ühe nimekirja, kuid EÜVP oli esitanud neid kaks.
2016. aasta septembris oli Seredenko üks Tallinnas toimunud NATO-vastase marsi korraldajatest.
Seredenko on kaitsepolitsei huviorbiiti sattunud ka varem. Näiteks kirjutas kaitsepolitsei 2013. aastat käsitlevas aastaraamatus, et Seredenko osales Varssavis Eestit halvustaval üritusel, mida rahastas Kremli loodud fond.
Seredenko on ennast nimetanud «Vene ombudsmaniks Eestis». 2011. aasta jaanuaris, vahetult pärast euro käibeletulekut Eestis esitas ta Venemaa saatkonnale Tallinnas avalduse, milles juhtis tähelepanu, et euromüntidel kujutatud Eesti kontuur ei vasta tegelikkusele ning osa mündil kujutatud aladest kuulub tegelikult praegu Venemaa koosseisu.
Seredenko kuulus ka 2007. aasta aprillirahutustes olulist rolli mänginud rühmitusse Öine Vahtkond.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/13/1827734t1hc32a.jpg)