Pabulad, vaatlused ja bioanalüüsid annavad teada ulukite käekäigust

Keskkonnaagentuuri ulukiseire­töögrupi rajakaamera on jäädvustanud põdralehma koos vasikaga.  Foto: Keskkonnaagentuur

Mullusel jahihooajal peatati kohtu kaudu hundi-, sel aastal karujaht, mis tegi loomapidajaid ja mesinikke ärevaks, sest kui soovituslik hulk isendeid jääks küttimata, kasvaks nende arv ja kahjud veelgi. Maa Elu uuris, kuidas saadakse ülevaade ulukite asurkonnast ja kuidas selguvad iga-aastased küttimissoovitused.

Juulis avaldatud Keskkonnaagentuuri ülevaate kohaselt on enamiku ulukite asurkonnad tugevad ja elujõulised, mistõttu võib kõiki peale ilvese soovitatud mahus küttida.

Agentuuri eluslooduse osakonna juhtiv­spetsialist Rauno Veer­oja selgitas, et ulukite asurkonna käekäigu ja küttimismahuni jõutakse suurulukite ja sõraliste puhul üsna sarnaselt, kuid andme­allikad on erinevad.

Karudel läheb hästi

Suurkiskjate kohta annavad tähtsat infot vaatlusandmed: jahimeestel on kohustus kindlateks tähtaegadeks isendi- ja jäljevaatlusandmeid esitada ja paljud neist esitavad infot juba otse metsast infosüsteemi JAHIS vahendusel. Et jahimeestel on soolakute ja peibutusplatside lähedale üles seatud tuhandeid rajakaameraid, on sageli andmetele lisatud fotod koos kuupäeva ja kellaajaga. „Nende andmete põhjal saadakse peamine info: palju on sel aastal poegadega emasloomi ja kui suured on pesakonnad.” See aitab hinnata asurkonna suurust ja prognoosida juurdekasvu.