Valmis uuring karistuste mõjust õigusrikkujatele

Käerauad. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Justiitsministeeriumil valmis uuring «Karistuse mõju: õigusrikkuja vaade», millest selgus, et enamasti saavad õigusrikkujad oma süüst aru, kuid vajavad põhjalikumaid selgitusi menetlusprotsessi käigust ning määratud karistuse eesmärgist.

Ministeeriumi tellitud uuringu korraldasid Haap Consulting ja Rakendusliku Antropoloogia Keskus. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, milliseid karistusi õigusrikkujad kõige tõhusamaks peavad ning kuidas nad tajuvad määratud karistuste mõju.

Õigusrikkujate karistamise eesmärk võib olla õiguskorra kaitsmine, süütegude ennetus või tekitatud kahju heastamine. Seni aga polnud Eestis tehtud ühtegi põhjalikku uuringut selle kohta, kuidas õigusrikkujad ise neile määratud karistusi tajuvad.

«Kriminaalpoliitika paremaks planeerimiseks on oluline mõista karistuste mõju. Valminud uuring käsitleb karistusi esmakordselt õigusrikkuja perspektiivist ning aitab selgitada, milliseid karistusi nad kõige tõhusamaks peavad,» põhjendas uuringu vajalikkust justiitsministeeriumi analüüsitalitluse juhataja Mari-Liis Sööt.

Uuringust selgus, et õigusrikkujate hinnangul on karistuste eesmärk teole reageerimine ning teo tagajärgede selgitamine, et aidata kurjategijal hoiduda edasiste rikkumiste toimepanemisest.

«Üldiselt ei ole õigusrikkujad mõistetud karistuse vastu ega väida, et neid ei peaks tehtud kuriteo eest karistama. Erandiks on vaid majandus- ja korruptsioonikuritegude sooritajad, kelle hinnangul võib rikkumine tuleneda hoopis erinevast seaduse tõlgendamisest. Seetõttu ei ole nende jaoks sooritatud õigusrikkumine alati üheselt mõistetav ega arusaadav,» rääkis uuringu üks autoritest, Jaanika Jaanits Rakendusliku Antropoloogia Keskusest.

Teiste kuritegude puhul said õigusrikkujad oma süüst aru, kuid neile võis jääda arusaamatuks, mille järgi konkreetne karistus määrati. «Õigusrikkujate hinnang karistusele sõltub suuresti võrdlusest teiste sarnaste kuritegude eest määratud karistustega. Näiteks juhul kui inimesele määratud karistus on karmim kui teistel sarnase teo toimepanijatel või kaasosalistel, vajavad õigusrikkujad rohkem abi karistuse sisu ning otsuse mõjutajate mõtestamisel. Oluline on selgitada, miks nemad just sellise karistuse said,» kommenteeris Jaanika Jaanits.

Suures osas ongi õigusrikkujate hinnangud karistuse mõjule seotud sellega, kuidas neile seda kommunikeeritakse. «Karistuste tajumine sõltub tervest menetlusprotsessist. Arvestav suhtumine ning õigusrikkujate kaasamine menetlusse annab neile võimaluse kaasa rääkida ning seeläbi võtta suurem vastutus tagajärgede eest. Kõige olulisem järeldus uuringust on, et kogu menetluse protsessis on vaja teo toimepanijatega rohkem suhelda, et vältida teadmatust, segadust ja mõistmatust,» rääkis justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja Mari-Liis Sööt, kelle sõnul on see oluline teadmine nii politseinikele, prokuröridele, kohtunikele kui ka teistele menetluses osalejatele.

Kui karistatule selgitatakse, miks talle antud karistus mõisteti, siis edasi on soovitatav talle ka näidata, milline on kuriteo mõju ohvrile. Uuringust selgus aga, et kuriteo ohvriga õigusrikkujal protsessi käigus erilist kokkupuudet enamasti ei olnud.

«Olukorda parandaks taastava õiguse põhimõtte laialdasem kasutamine, mis aitaks ohvriga samastuda ning oma teo negatiivset mõju paremini mõista. Taastava õiguse eesmärk ongi osapoolte kokku toomine, et anda selgitamise ja ärakuulamise võimalus ning jõuda juhitud protsessi abil kokkuleppele, kuidas tekkinud kahju hüvitada ja õiglustunne taastada,» ütles Mari-Liis Sööt.

«Taastava õiguse ulatuslikum rakendamine eeldab aga esmajoones mõtteviisi ja seejärel olemasolevate praktikate muutmist. See on keeruline protsess, mis ei juhtu üleöö ning mille eelduseks on, et kõik menetlusosalised ise usuksid, et nende töö õigusrikkujaga annab tulemust,» lisas Jaanika Jaanits Rakendusliku Antropoloogia Keskusest.

Edasiste õigusrikkumiste ennetamiseks on oluline ka see, et karistatud inimestel oleks lihtne ligipääs vajalikele teenustele. «Inimesed, kes vabanevad vanglast, vajavad tuge – kas enda lähedastelt või tugiisikult – ning võimalust teha tööd ja endale elatist teenida. Paraku on ühiskonnas vanglast vabanejate suhtes palju stigmasid, mis taasühiskonnastumist takistavad. Et parandada karistatute võimalusi iseseisvaks toimetulekuks, rahastab justiitsministeerium vanglast vabanejate jätkutoe teenust,» tähendas Mari-Liis Sööt justiitsministeeriumist.

Uuring sai tehtud projekti «Nooresõbralik õigussüsteem» käigus ja seda rahastati Norra finantsmehhanismidest 2014–2021.